Suhtekorraldusest nii ja naa

Studia Generalia loeng Tallinna Ülikoolis

2011-09-23T15:46:00.001+03:00

Mida teha noaga, see on küsimus

2011-06-01T00:25:00.004+03:00

Viimased päevad on eesti meedias huvitava arutelu käivitanud - milleks on meile vaja suhtekorraldajaid? Nagu väidab kuulus vana kooli ajakirjanik Rein Sikk, neist on vaid tüli ja nad segavad ajakirjanike tööd. Täitsa nõus hr Sikuga, tõepoolest, PR turul on kindlasti selliseid palgalisi, kes oma tööd teha ei oska, ja ajakirjanikke takistavad ja segavad nende töötegemisel. Sõnaga - ebakompetentseid, professionaalset väljaõpet omamata tööle hakanuid, oma tööd mitte oskavaid jne tüüpe on suhtekorraldajate seas kindlasti. Samamoodi on selliseid oma tööd mitte korrektselt tegijaid, isegi mitte oskajaid ajakirjanike seas - jäetakse faktid kontrollimata, ei pakuta võrdselt sõna erinevatele huvigruppidele, antakse alla isiklikele kiusatustele teemade käsitlemisel, võetakse vastu meelehead ja praktiseeritakse onupojapoliitikat jne jne. Ebapädevaid inimesi on lisaks kõigele muule ka arstide seas, poliitikute seas, politseinike seas, jne jne. See nimekiri erinevatest ametitest, kus oma tööd viletsalt või valesti tegijaid leiab, on lõputu. Ja kahjuks ei suuda ma siinjuures meenutada ühtegi auväärset ametit, kus ei oleks oma musti lambaid pundis.
Aga see selleks. Ega siis kohe kogu tsunfti saa mõttetuks, kasutuks, pahaks, rumalaks, tülikaks jne tituleerida. See oleks ju primitivism sellisena asju käsitledes?

Aga tulgem tagasi kommunikatsiooni erialade juurde. Ajakirjanikud versus suhtekorraldajad, ja vastupidi. Käsitlegem seda probleemi metatasandil ja kasutades metafoore. Kommunikatsioon on nagu nuga - võimas relv - sellega saab teha palju head ja saab teha palju halba. Kõik sõltub noakasutaja eetikast. Ja oskustest. Kui sa ei oska oma noaga teha muud, kui inimesi tappa, siis sellest tulenevalt võib teha järeldusi ka noa kasutaja eetika, moraali ja väärtuste (sh professionaalsete) osas. Kui sa tahad noaga valmistada midagi head - voolida kauni kujukese, või valmistada rooga, või opereerida inimest ja päästa teda raskest haigusest - siis on su põhimõtted noa kasutamisel teised, ja ka oskused on teised kui sellel, kes oskab ja suudab noaga vaid tappa. Noaga muideks saab ka kaitsta. Seega... Kõik on kinni noa kasutaja eetikas, moraalis ja professionaalsetes oskustes.

Nüüd siis loogiline küsimus, et millised noakasutajad on suhtekorraldajad ja millised noakasutajad on ajakirjanikud. Usun, et mõlema erialal eetikakoodeks ja professinaalsuse kriteeriumite loetelu annab piisavalt selge vastuse. Ja see vastus on see, et igal juhul et tohiks need ametid olla tapjad. Aga ometi. Praktika teab juhtumeid, kus meedia on hävitanud ja tapnud, mõnuga ja väidetavalt pahasid. Aga, kes on see kohtumõistja, kes annab loa meedial pahasid tappa? Praktika teab ka juhtumeid, kus meedia on loonud ja päästnud, innuga ja missioonitundega. Sama, muideks, on ka suhtekorraldajatega. Praktika räägib siin valjemini kui ükskõik kes, kes arvab, et ta teab, kuidas asjad on. Ja see, kui eesti konnatiigis hetkel domineerivad suhtekorraldajate leeris nn noa kasutajate suhtekorraldajate seas nn kaitsjad - need PR mehed-naised, kes ei lase meedia-killereid omaste ligi, siis kuskil peab midagi ikka väga valesti olema. Ja see võib olla tõsi, et midagi on noa kasutamisega valesti suhtekorraldajate leeris. Kuid siin võib midagi ja väga valesti olla ka ajakirjanike leeris. Visaku meist esimesena kivi see, kes süüta on, kirjutab üks tark raamat, mis on püha nii suhtekorraldajatele kui ajakirjanikele, ma loodan...

Röömud "laste" edusammudest

2010-10-09T04:13:00.004+03:00

Jyväskylä perioodil sai olema eriline löpp - mu magistritudeng Markus töi koju EUPRERA (euroopa suhtekorralduse uurijate ja öpetajate assotsiatsioon) auhinna selle aasta parima magistritöö eest. See on nagu Euroopa meistri tiitli saavutamine suhtekorraldusealaste magistritööde kirjutamisel. Hästi uhke olen tema üle... Otsuste kommunikatsioonist oli töö.
Loe soome keelset uudist selle kohta SIIT

Imelik tunne on, kui tead, et teed elus mönda asja viimast korda...

2010-08-06T18:34:00.003+03:00

Sel aastal teen viimast korda Tartu Ülikoolis suveülikoolis meediasuhete loengut. Ma enam ei mäleta, mitu aastat ma seda teinud olen, aga palju igatahes.
Ûldse on otste kokkutömbamise aeg, ka Soomes. See muidugi ei peaks olema selline igavikuline lahkumine, pigem on see loogiline muutus, mis ikka kuue-seitsme aasta järel inimest oma mugavast rutiinipesast välja ajab ja edasi vudima sunnib.
Väheke teist moodi on ka tänavune meediasuhete kursus. Nagu alati, tahan ma osalejaid köigepealt mötlema panna. Mötlema selle üle, mida üldse tähendab meedia ühiskonna jaoks, mis rollis meil on möistlik selles ruumis esineda. Kuid tänavu on see köik kindlasti rohkem sotsiaalse meedia kontekstis, sest ajad on muutunud ja meie koos sellega. Aga mis ma siin ikka targutan, kel huvi, saab veel tulle Tartusse kursusele kuulama, mötisklema, arutlema 18.-19. augustil. Registreerida saab suveülikoolis ja ainepunkte antakse kah!

Meediasuhted 2010

View more presentations from Kaja Tampere.

Uus raamat suhtekorraldusest

2010-06-09T16:28:00.002+03:00

Euprera 2008 aasta Milano konverentsi materjalid on saanud e-raamatuks.
Huvitav lugemine köigile valdkonnast huvitatutele, kuid eriti kasulik ehk kommunikatsioonijuhtimist öppivatele inimestele - et mida siis selles valdkonnas Euroopa kontekstis uuritakse, ja millest köneldakse :)

Rahvaliidu poliitshow meedias

2010-05-21T15:49:00.000+03:00

Rahvaliidu peasekretär sai erakonnakaaslaselt lõuahaagi - Eesti uudised - Postimees.ee

Loe ja imesta. ja siis on poliitikud nördinud, et miks neid keegi ei armasta ja miks neid valimistel ei valita. Kui sedasi oma imago tekkimise eest hoolitsetakse, siis pole ime, kui vasri möni erakond hoopis olematuks kuulutatakse. öpikunäide, kuida EI peaks oma suhteid avalikkusega arendama:) Mis sest ei siseasi, aga löppkokkuvöttes juba väga avalik asi.

Kuressaares söna vötmas

2010-05-05T09:43:00.002+03:00

Täna on Kuressaares konverents, ikka sellest kuurordi asjast. Juubel takkaotsa. 170 aastat mudakuurorti. Vinge saavutus. Ja pikk ja soliidne ajalugu inimestele löögastust ja puhkust pakkuda.

Minu ettekanne konverentsil oli selline:

Muda ja kuurort saaremaal

View more presentations from Kaja Tampere.

Kriisiblogi: Lihasöda Eesti moodi

2010-04-15T13:34:00.003+03:00

kriisiblogi: Lihasöda Eesti moodi
Juhtumi analüüs.

Halvad head uudised

2010-04-15T01:16:00.005+03:00

Vöitlus Eesti liha Rimisse tagasisaamise eest jätkub. Kuid mitte enam samamoodi kui möned päevad tagasi. Rimi on lubanud Eesti Liha tagasi lettidele tuua ASAP. Tähtaeg on homme. Mina loodan, et nad peavad oma söna. Sönapidamatus oleks surmahoop. Seda Eesti ei andestaks.
Probleem on aga hoopiski muus - kuidas firma edasi toimib. Naiivne oleks loota, et kui nad lubavad, et toovad Eesti Liha letile tagasi, et see inimesed koheselt maha rahustab. Selles olukorras hakkavad avalikke suhteid möjutama hoopiski teised tegurid, kui kriisi tegelikud tekitajad - sotsioloogilised ja psühholoogilised tegurid. Kriisidel on komme eskaleeruda, ja kui firma laseb sel vabalt sündida ja valab omalt poolt veel ka öli tulle, siis jätkub trall veel pikka aega.
Nimelt alustas Rimi sooduskampaaniat hindade osas ja milline oli inimeste reaktsioon? Saad lugeda SIIT.
Väga loomulik reaktsioon - inimeste pahameel eelmisest olukorrast ei ole veel jahtunud, kui firmas tullakse välja uue sönumiga. Ja mis sellest, et sisuliselt see sönum on positiivne. Kontekst kuhu see satub on kriitiline, tundlik ja ilmselgelt negatiivne, mis tekitab olukorra, et positiivsest saab negatiivne. Ja see on nii vana suhtekorralduse reegel, et lausa nutt tuleb peale, et miks firmad seda teadmist eiravad... Vöi äkki nad ei tea seda, et halavd sönumid vöivad vahel olla head ja headest sönumitest vöivad saada halvad, ja seda mölemal juhul, kui nö informatsiooni marginaalid ületatakse - liiga palju ja liiga vähe ei ole kunagi sobiv kogus...
Kuidas siis sellises kriisimöllus toimida, et negatiivsed protsessid peatuksid ja asi keeraks taas positiivsesse suunda?
Reegel üks - tee radikaalne sönum ja korrigeeri viga - seda Rimi tegi, lubades tuua Eesti Liga lettidele tagasi.
Reegel kaks - pea oma söna ja tee seda mida lubasid - Rimi ei ole veel kindlalt selleni jöudnud...
Reegel kolm - väldi nn alakriiside teket ehk siis kontrolli maksimaalselt köiki otsuseid ja sönumeid, mida avalikkusele lähetad ja analüüsi neid enne sotsiaalsest kontekstist lähtudes - mis on see vöi teine vöimalik tulemus antud olukorras antud ostsusele kui see avalikkusesse jöuab. Seda Rimi ei ole teinud, kuna avalik kommunikatsioon jätkub suht robustselt.
Reegel neli - peata köik kampaaniad ja muud imagot ja mainet ja klientide hoiakut möjutada püüdvad üritused - klient on ärritunud ja reageerib nii vöi teisiti negatiivselt, kas positiivsetele uudistele - see on see üks olukord, kus hea vöib muutuda halvaks.
Reegel viis - ole kannatlik ja tasakaalukas, ära lasku vaidlustesse, ära öigusta. Tunneta keskkonda ja olukorda ja käitu vaoshoitult, sotsiaalselt tundlikult.
Rimi juhtumis tuleb selgelt välja üks oluline tösiasi - suhtekorraldaja peab olema hea sotsioloogilise taustaga - vöimeline analüüsima protsesse ja nende tagajärgi ühiskonnas. Mitte ainult kommunikeerima ja mis veel hullem - lolle otsuseid kinni mätsima (seda muideks üldse teha ei tohi - seda loetakse ebaprofessionaalseks, loe lisaks: Praktiline suhtekorradus: Eesti kogemus, TÜ kirjastus 2005)Peab olema hea närviga ja omama autoriteeti organisatsioonis, et ära hoida lollid otsused. Siin on ka pöhjus, miks ilus inimene ja muidu tubli selles ametis oma leiba alati auga välja ei teeni - spets haridust sotsioloogilise taustaga on vaja, seltsimehed!
Ja enne kui lasete oma riskid kriisideks kasvada, lugege siiski ka, mis teised on lollisti teinud. Ehk aitab mönegi jama ära hoida!

Sotsiaalse meedia jöudemonstratsioon

2010-04-11T15:44:00.007+03:00

Eelmise nädala löpus avalikustas Rimi oma pressiteates firma otsuse - omatoodangus eesti liha enam ei kasutata. Pöhjuseks väidetavalt kvaliteet ja tarnete jätkusuutlikkus ja mida iganes.
Massimeedia refereeris pressiteadet kiiresti ja tegi sellest uudise. Uudise tegemise protsessis kadus kontekstist termin "omatoodang" ja sönum hakkas avalikkuses oma elu elama just sellisena, et Rimi enam eesti lihatooteid ei müü.
Tegelikult, pole oluline, kas ja mis on omatoode ja kuipalju seal seda eesti liha ja missugust eesti liha siis müüakse vöi ei müüda. Eesti inimesele tundus, et talle on näkku sülitatud ja sellest tundest piisas, et oma suhtumist välja näidata.
Vastukaaluks tekkis Facebooki grupp "Boikott Rimile - Eesti liha tagasi letile!". Esimese päeva löpuks oli grupis liikmeid rohkem kui Rimi ametlikul Facebooki lehel. Esimesel päeval toimus aktiivne meelsuse avaldamine nii, et tunnis liitus lehega umbes 100 inimest. Selle blogipostituse kirjutamise ajal oli grupis juba üle 3200 liikme ja inimesi muudkui tuleb ja tuleb.
Ja kuigi vahepeal on Rimi väga targasti toiminud - teatanud, et plaanib eesti liha nii kiiresti kui vöi vöimalik lettidele tagasi tuua - ainuvöimalik sönum selles olukorras, et üldse kuidagi olla Eestis, siis selle sotsiaalse meedia jöulise surve töttu on teema saanud palju laiemad tähendused - tähenduse kodumaise toodangu tarbimisest, tähenduse tervislikust toiutumisest ja tähenduse patriotismist.
Lihasöda sotsiaalses meedias on uus ja ilus nähtus. Nähtus sellest, et inimesel, sellel köige tavalisemal, on tegelikult sotsiaalsetes vörgustikes suur vöim ja jöud. Tavaline inimene saab ja suudab möjutada protsesse, kui ta tahab. Kui ta tunnetab oma vastutust, rolli ja kui ta kuulab oma südametunnistust. See on aus vöitlus üllate ideaalide eest. ja mul on hea meel, et Rimil oli tarkust seda kuulda vötta.
Arvan, et see oli oluline ja kasulik kogemus mölemale poolele - Rimile, kuidas otsused vöivad reflekteeruda avalikkuses ja kuidas sönumite formuleerimise kaudu sünnivad tähendused. Samuti öppetund selles osas, et kuigi me tegutseme globaalses ärimaailmas, oleme me seda enam vastutavad lokaalselt. Organisatsioonide sotsiaalne vastus annab ilminguid vaid lokaalses kontekstis.
Eesti inimestele on aga see andnud kogemuse, et koondudes oleme tugevad ja saame panna oma söna maksma ja et sotsiaalne meedia on midagi, mis aitab meil oma häält senisest jöulisemalt ja kiiremini kuuldavaks teha.

Lugu ei ole veel löppenud. Pinged on küll jahutatud, kuid kriis kestab. Rimi on lubanud teha pressikonverentsi esmaspäeval. Loodan, et nad otsustavad ja toimivad targalt ja vastutustundlikult. Kui nad tahavad oma äri Eestis jätkata. Eesti ei ole enam mahasurutud ensehinnanguga postkommunistlik riik. Eesti on osa Pöhjamaade eneseteadlikkust tarbijakultuurist ja oskab iseenda eest seista.

Skandaali sünd ehk lugu sellest, kuidas kommunikatsioon loob tähendusi

2010-04-09T14:44:00.008+03:00

Täna hommikul tekkis Näoraamatusse järjekordne grupp eestimaise liha toetuseks. Kogu ettevötmine sündis kodanike pahameelest - avalikus ruumis hakkas levima teade, et Rimi enam eestimaist liha ei müü.
Teemat lähemalt uurides selgub, et siiski müüb, kuid OMATOODANGUNA ei müü.

Tegelikult pole sellel väikesel sönakölksul "omatoodang" tavatarbija jaoks mingit sisu. Äärmine lollus sarnaseid sönumeid avalikkusele saata, sest ei ükski lihtne inimene suuda neid spetsiifilisi termineid enda jaoks adekvaatselt lahti mötestada. Ega neist aru saada. Kui firma oma sönumeid avalikkusele formuleerib, on esimene oluline tegevus sealjuures aru saada sellest, kuidas avalikkus neid sönumeid vöimalikult vöiks tölgendada? Millised on need kommunikatsiooniriskid, mida me oma sönumisse kodeerime? Esimene reegel professionaalsele kommunikatsioonijuhile on see, et tuleb möelda sönumi vastuvötjate vaatenurgast lähtudes. Rimi juhtumis on selgelt tegemist platoonilise firma otsuse edastamisega ja tulemus on selline nagu on - meedias, sh sotsiaalses meedias on liikvele läinud Rimi poolt antud sönumi "oma elu" ja tagajärjed on üsna huvitavad. Sest sönumit on möistetud just nii nagu seda on möistetud ja paradoks on, et lollisti formuleeritud sönumitega justnimelt nii juhtubki. Ja veelgi rumalam oleks avalikkust lolluses süüdistada. Sönumist arusaamise kodeerib sönumi saatja. Sönumist arusaamise eest on vastutus sönumi saatjal. Kui sönumit möistetakse nö valesti, vöi mitte nii nagu sönumi saatja seda mötles, siis on sönumi saatja eksinud ja tulemused ning tagajärjed tuleb tal endal ära "süüa".
Muidugi, Rimi valas on hilisemta kommentaaridega eesti liha kvaliteedist ja muust sellisest veel öli tulle. Kui nende otsus välismaise liha kasutamise suhtes töesti nii eestimaist toodangut tolereeriv oli, miks siis veel lisaks lollile pressiteatele lisaks intrigeerivaid lisakommentaare lisati? Ilmselgelt tuli välja Rimi suhtumine Eestimaisesse - ja me vöime ju tagantjärele targutada, et see puudutas vaid "omatoodangut"... Ei, see ei puudutanud vaid omatoodangut, selle sönumiga tuli avalikuks suhtumine. Ja see on juba midagi palju suuremat ja tähenduslikumat, kui vaid üks sönakölks. See on firma poliitika väljendumine firma sönumites, see on firma sotsiaalse vastutustundetuse ilming, üksköiksus selle kommuuni suhtes, kus tegutsetakse. Sellel sönumil on palju suurem tähendus kui me algul arvatagi oskame...Ja tegelikult selle läbimötelmata kommunikatsioonijuhtumiga tuli avalikuks palju suurem ja tösisem töde - töde hoiakutest ja suhtumistest. Ja seda ei varja enam mingite ebaprofessionaalsete suhtekorraldusvötetega... Önneks.

Eesti toodete, sh eesti liha müügi ja tarbimise juures on asjal ka teine rakurss ja palju laiem, kui esmapilgul tundub. Alanud eesti liha toetav rahvaalgatuslik kampaania on märk sellest, et eesti inimene ikkagi hoolib. Hoolib oma kodumaisest elust ja olust ja neist inimestest, kes oma tööga seda Eestimaad tegelikult loovad ja teevad.

Olen juba pikka aega Soomes jälginud siinset kodumaise toodangu tarbimist ärgitavat kampaaniat. Tasa ja targu, aga järjekindlalt ja pidevalt on soome oma tootjate väärtustamine päevakorral. Valio piimapakilt leiad sönumi - anna tööd oma kaasmaalastele - reklaamitakse näiteks piimaautojuhi ametit..., jne jne. Ka raskel majanduslikul ajal on siiski auasi osta kallimat soome kurki ja jätta see hispaania kurk sinna letile... rääkimata sellest, et jöulude aegu soome jalatsitootjad panid seljad kokku ja reklaamisid soomemaised saapaid köik koos ja ühel meelel.
Äkki oleks siin ka väike öppetund eestlaste jaoks. Sobiv hetk selle Rimi poolt antud sönumi taustal laiemalt omamaise toodangu toetamise promo alustamiseks.

Ei ole halba ilma heata - Rimi oma mötlematu sönumiedastusega on saanud omad vitsad, kuid teisalt, kui seda kommunikatsiooniapsakat poleks olnud, poleks ehk ka eesti inimesed ärganud üles omamaise toodangu kaitsele. ja see viimane on väga positiivne. Loodan südamest et see protsess jätkub ja Eestimaise eelistamine saab au ja südameasjaks köigile siin elavatele inimestele. On aeg oma maasse teisiti suhtuma hakata - üks asi on see, kas me oma poliitikute ostustega alati nöus oleme, aga see ei sega meil oma maasse ju hoolivalt suhtuda. Kunagi Ameerikas ühe Nevada körbe serval elava inimesega vesteldes kogesin midagi üllatavalt lihtsat: "Ma armastan oma kodumaad, kuid ma kritiseerin oma riiki, sest kodumaa ja riik ei ole üks ja seesama..."

Toimetatud: Nii ja asjade loogiline käik on näha Rimipoolses sönavötmises.
Kuidas teisiti nad oma väljaütlemisi saaksidki leevendada. Aga lugege hoolikalt... Kui sa esimese hooga ausalt ja lapsesuuga ütled kellelegi, et "sa oled loll" vöi "mine perse", ja siis tuleb ilmsiks, et see on teisele inimesele inetult ütlemine ja konteksti sobimatu ütlemine, ja siis sa tahad asja pehmendada ja ütled, et tegelikult ma ütlesin, et "sa oled natuke omamoodi" vöi et "mine sinna pimedasse natuke haisvasse kohta!"... Avalikkuses ei ole tekkinud valearusaam, proua juhataja, vaid Rimi on ise oma kommunikatsiooniga loonud need tähendused, mis Eestimaalaste meeli täna liha teemal erutavad.
Ja teemakäsitlusi tuleb juurde jätkuvalt: Rimi ütleb söna sekka

Eesti meediamaastiku kriitiline (enese)analüüs

2010-02-03T12:42:00.017+02:00

Juba möned nädalad olen jälginud seda diskussiooni eesti meedias. Algas see vist presidendi sönavötuga? Ja mulle see meeldib. Kuigi jah, probleemid on tösised ja seisukohti on palju, ja absoluutset töde ei paista kahjuks kuskilt, arvan, et diskussioon on ettevötmist väärt. Isegi sellisena, kui sealt mingit tulemust vöi kokkulepet vöi konsensust ei sünni.
Muidugi üks küsimus on see, kuhu ja kelle öuele see konsensus vöi kokkulepe mängureeglites kokku peaks jooksma ja kellest saab nö ideede koondaja ja projekti eestvedaja? Mul nimelt selline ehk ka rumalavöitu möte, et iga diskussioon peaks ju kuhugi välja jöudma, mingi lahenduse saama?
Aga sellegipoolest, kuigi teema siiani väga vaid öhus veel keerleb, väärivad erinevad seisukohad ja sönavötud kokku koondamist. kasvöi tudengitele öppematerjaliks. Ja seda ma siin blogis nüüd ka teen. Pärast hea vötta, pole vaja kuskilt lehearhiividest otsima hakata.

Meelis Mandel Äripäevas
Ilmar Raag oma blogis
President Ilves meediakonverentsil
Hennoste Postimehes
Simson ajakirjanikest
Lotman meediast
Kaja Tampere Oma Saares
Kivisildnik ERR-is
Kivisildnik anonüümsetest kommentaaridest
Pilvre kodanikuajakirjandusest
Tammerk ja Meediatund ERR-is
Tallo netikommentaaridest
Toomet & Ojakivi uuest avaliku teabe seadusest
Repliik Päevalehes
Sikk meediakonverentsist
Tuuli Aug Päevalehes Ilvese ettekandest
Rain Kooli presidendi meediakonverentsi könest
Rain Kooli lisamötteid presidendi köne teemal
Rain Kooli teeb vahekokkuvötte meediadebatist
Rain Kooli info korruptsioonist

Veel Politsei meediasuhtlusest

2010-01-08T10:13:00.004+02:00

Politsei poolt väidetavalt loodud infosulust kirjutavad ka juba teised lehed, siin link Postimehhe.See, mis praegu Politsei ümberkorralduste sildi all toimub, ei ole targalt plaanitud. Idee kokkuhoiust ja efektiivsusest ehk on olnud hää ja ratsionaalne, kuid teostus kasin. Kui on töesti tegu Politsei siseste ressursside parema ärakasutamise üritusega, siis oleks pidanud oma pöhilistele partneritele meedias asja ka seletama. Olgugi, et tegemist on asutuse siseasjaga, see otsus puudutab avalikkust ja avalikkuse huvi. Kui aga tegemist on katsega sulguda, siis on asi väga pahasti....
Retsept: variant 1. puhul peaks koheselt meediat briifima plaantavast, variant 2.puhul - väga vale strateegia demokraatlikus ühiskonnas...
ja loodan, et siis on öppetundi ka meediale - ei tasu ikka viriseda nende pressiesindajate olemasolu pärast - näete nüüd, kui organisatsioonid hakkavad siin kokku hoidma, on asi pahasti.
Aastaid on tehtud uuringuid ajakirjanike ja suhtekorraldajate omavahelistest suhetest, ja nendest on selgelt välja tulnud, et suhtekorraldajate jaoks on ajakirjanik koostööpartner, ajakirjanikele aga tüütu takistus info saamisel. No mida siis nüüd juhtum politseiga töestab?

Pressiesindajate kadumise aegu

2010-01-06T16:44:00.007+02:00

Üllatusega lugesin Oma Saarest, et ollakse mures salatsemise ajastu tekkimisest Eesti Politseis. Ja et pole ka enam piisavalt pressiesindajaid palgal, kes meediale ja avalikkusele piisavalt politseimaailmas toimuvast seletusi ja infot annaks. Tösine mure, ja jagan seda muret. Asja juures on kaks tösisest fookust, mis murelikuks teevad.
Esiteks: Politsei suhtekorraldusmeeskond on viimaste aastate jooksul väga heaks ja jöuliseks arenenud. Üks väheseid riigiasutusi, kus PR töö vähemalt organisatsioonist väljapoole on olnud vaata et suurepärane. Kas töesti ressursi puudus on infoliikumise piiramise pöhjuseks? Kas organisatsioon ise ei saa aru, mis on nende missioon avalikkuse ees ja milline on nende kohustus avalikkust informeerida? Ja kui on vaja meeskonda vähendada, siis miks ühte hästi töötavat üksust siis lammutatakse? Vöi kas kolleegid ei tunnusta vöi ei saa aru sellest tööst,mida avalikkusega suhtlejad organisatsioonis teevad? Miks selline taandareng?
Teiseks: Informatsioonivoogude piiramine on esimeseks totalitaarsuse ilminguks. Kas Eesti Politsei suundub totalitaarse organisatsioonimudeli poole tagasi? Tagasi miilitsaks? Miks Eesti Politsei ei suuda leida suhtekorralduse rollile oma organisatsioonis tähendust? Kas kommunikatsioonitöö mahu vähendamine on töesti vaid vaesuse märk ja kui on, siis, kas vöetud riskid - informeerimise mahu vähendamine ja sellega oma maine ohtu seadmine, on töesti seda raha väärt, mis pressieisndajate töö ökonomiseerimisest saadakse?
Ja löpetuseks väike meeldetuletus, mis on suhtekorraldus:
Teooriates peetakse suhtekorraldust demokraatliku ühiskonna nähtuseks. Paljud suhtekorralduse alaste artiklite autorid peavad suhtekorralduse teeneks suurema tähelepanu pööramist valitsusametnike ja ärijuhtide sotsiaalsetele ja avalikele kohustustele. Samuti juhitakse tähelepanu rollile, mida suhtekorraldus mängib organisatsioonide muutmisel reageerimisvõimelisteks avalikkuse huvidele. Teised jällegi märgivad ära suhtekorralduse olulist panust avaliku infosüsteemi arendamisesse, mille läbi demokraatlik ühiskond toimib.
Suhtekorraldus aitab organisatsioonidel teada saada ja ette aimata rahva ettekujutusi ning arvamusi, uusi väärtusi ja elustiile ühiskonnas, muutusi valijaskonna seas ja seadusandlikes kogudes ning arenguid sotsiaalses, majanduslikus, tehnoloogilises ja poliitilises keskkonnas, ning neile ka reageerida. Ilma suhtekorralduseta muutuksid organisatsioonid düsfunktsionaalseks ja oleksid võimetud reageerima ühiskonnas, avalikkuses ja sihtrühmade seas toimunud muutustele. Suhtekorraldus aitab organisatsioonidel, institutsioonidel, üksikisikutel reageerida just teiste vajadusi ja huvisid silmas pidades, neid vajadusi organisatsiooni otsuste ja tegevuse valguses tõlgendades ning juhtkonda tagasiside ja nõuannetega varustades. See muudab demokraatliku protsessi tõhusamaks. Suhtekorralduse üks sotsiaalseid kasutegureid on ka demokraatliku protsessi lihtsustamine info kättesaadavaks muutmise läbi. Suhtekorraldus teenib ühiskonda konflikte lahendades ja suhteid luues, mis on olulise tähtsusega dünaamilise konsensuse jaoks, millel demokraatlik ühiskondlik kord püsib. Suhtekorralduse põhiline lõpptulemus on sellise sotsiaalse süsteemi loomine ja alalhoidmine, mis rahuldaks inimeste materiaalseid ja sotsiaalseid vajadusi (Cutlip 1985: 17-20). Et kõigi sotsiaalsete otsuste üle mõistab lõppkokkuvõttes kohut avalik arvamus, on suhtekorraldusel suur roll võistlevate huvide vaheliste konfliktide lahendamises ühiskonnas. Suhtekorralduse sotsiaalne funktsioon on täidetud, kui ignorantsus, sundimine ja järeleandmatus asendatakse teadmiste, kompromissi ja kohandumisega. Suhtekorraldus mõjutab nii individuaalset, organisatsioonilist kui ka sotsiaalset käitumist. Need inimesed, kelle amet on aidata organisatsioonidel identifitseerida, luua ja säilitada vastastikuselt kasulikke suhteid oma sidusrühmadega, täidavad olulist juhtimisfunktsiooni, mis mõjutab laiemalt kogu ühiskonda. Sotsiaalne vastutus on põhjus, miks huvi suhtekorralduse vastu järjest kasvab ja selle olulisust üha enam mõistetakse. Sotsiaalne vastutus ärgitab arendama neid teadmisi, millele suhtekorralduse praktika toetub. „Suhtekorraldus peab alati reageerima ühiskonna vajadustele, mitte kitsastele ja üksikutele erihuvidele“ (Cutlip 1985: 20).(Tsitaat raamatust "Praktiline suhtekorraldus: Eesti kogemus", Tartu Ülikooli kirjastus 2005)
Kummaline - kui pressiesindajad on olemas, siis neid kirutakse, ja kui neid pole, on ka jama lahti.

Ämbrid kolisema: ikka ise "ilu" tegijad!

2009-11-10T14:42:00.003+02:00

Jyväskylä Ülikoolis oli hiljuti valimiste aeg. Igasugu esindajaid valiti. Ka tudengite hulgast. Meie suhtekorralduse erialal öppijate seas on mitmeid noorpoliitikuid, kel ambitsiooni ja energiat ja tahtmist püünele pürgida. Üks neid on Hennariika. Igati tubli laps ja tore tudeng, meie linnapea tütar. Ja töenäoliselt tulevane kuulus soome poliitik ka suures poliitikas. Aga nagu tegijal ikka juhtub - vahel lipsab vale söna vales kohas suust, küll väsimuse, küll viha pärast. Nii meie Hennariikalgi, natuke liiga avameelselt sai emotsioone sotsiaalses meedias välja näidatud ja kohe suur massimeedia kallal. Loe juhtumist siit.
Mis kogu loo moraal?
- ikka ise me endale probleeme tekitame, kui ei suuda oma keelt taltsutada
- sotsiaalne meedia on hea taimelava massimeediale skandaalide leidmiseks
- kui oled ahne vöimu järele, pead tunnetama ka oma vastutust - mida rohkem vöimu, sed rohkem tähelepanu ja vastutust
- kui julged teha, siis peab olema julgust ka vabandada...
Hennariika vabandas ja see on selles asjas ainus kena asi. Kuigi kogu juhtum oleks vöinud ju täiesti olemata olla.

Sotsiaalse Meedi Auhind pakkumisel

2009-10-22T11:27:00.002+03:00

EUPRERA (Euroopa Suhtekorralduse Uurijate ja Öpetajate Liit) on välja kuulutanud Sotsiaalse Meedia Auhinna. Tundub pönev. Kes on selles vallas huvilised ja aktivistid, vöitksid minna lähemalt kaema SIIA

Kuidas kirjutada head pressiteadet?

2009-10-19T15:03:00.001+03:00

Lihtsalt. Nii, et ajakirjanikud seda kasutada saaksid ja see nende tööd hölbustaks.
Vaata siia ka.

Eesti-Soome seminar Tallinnas 15.10. 2009

2009-10-18T11:08:00.001+03:00

Check out this SlideShare Presentation:

Eesti-Soome seminar

View more presentations from Kaja Tampere.

Mesikräpp ja lauahunnik

2009-09-30T13:40:00.002+03:00

Eesti ja Soome on nagu saatusekaaslased, koos ja käsikäes nii heas kui halvas. Seekord siis halvas. Soome YLE seisab vastakuti peaministriga, lauaskandaali asjus. Meie Postimees seisab vastakuti presidendiprouaga kommiskandaali asjus.
Soomlaste juhtum on selles möttes karmim, sest süüdistus peaministrile on ikkagi korruptsioonisüüdistus. Ja see iseenesest on äärmiselt karm teema Soomes, eriti avalikkuse hukkamöistu ärateenimise kontekstis. Soomlane peab end väga ausaks ja selline süüdistus peaministrile vöib olla solvav igale üksikisikule ja ei seda solvumist siis ka vaka all hoita. Ehk siis avalik diskussioon on kindlustatud. Nagu öhtustets uudistes kommenteeriti, et kui Vanhanen suudab töestada oma öigsust, lendavad pead YLE toimetuses. Kui aga YLE suudab töestada Vanhaneni süüd, saab viimasest üsna kinldalt poliitiline laip.
Eestis on aga kogu show seotud presidendiproua "laiade löugadega". Tavainimesest avaliku elu vötmefiguuriks saamine pole kerge. Ja on reaalne, et eraisik pr Ilvesel vöib aeg ajalt presidendiproua Ilvese roll ununeda. Inimlik ja tavaline. Eriti, kui inimene ise niiväga avalikku rolli pole ihalenud, vaid saanud selle "päranduseks". Aga see ei saa olla vabandus, sest soovitud vöi saadud rollid meie elus tuleb virisemata kanda. Ses möttes, öpetuseks köigile teistelegi avalikkuses etlevatele ja avalikkusega flirtivatele: "Oma sönumeid tuleb kontrollida, mitte norida selle kallal mida teised ütlevad vöi ei ütle..."
Kogu lool on ka veel teine tahk. Kommunikatsiooniteoreetiliselt on asi nii, et sönumi arusaamise eest vastutab sönumi saatja... Ehk siis sönumi saatja peab suutma oma sönumit kodeerida nii, et sönumi saaja saaks sellest vöimalikult nii aru, nagu saatja oma sönumit mötles. Ehks siis, köikides vääritimöistmites on tegelikult süüdlane sönumi saatja. Oma sönumi adressaati tuleb tunda ja tajuda ja vastavalt sellele oma sönumistrateegia plaanida ja realiseerida. Kommikräpi juhtumis ma arvan, et Pullerits ei ole olnud pahatahtlik. Ta lihtsalt on olnud aus. Ta on niivörd proff ajakirjanik, et ta ei saa endale lubada manipulatsioone ja valet. Ei tohi unustada, et ka ajakirjandusel on oma professionaalsuse kriteeriumid ja ma ei tea ühtegi ajakirjanikku, kes tahaks olla ebaprofessionaalne...
Kolmas tahk asja juures on see, kuidas pr Ilves käitus peale segaduse ja vääritimöistmise ilmsikstulekut. Hea oli see, et ta tunnistas, et ta on teinud midagi valesti, aga see, mida ta arvas, et ta on teinud valesti, ei oleks pidanud olema tema vabanduse sisu. Suhtekorralduse aspektist vaadatuna, ei oleks pidanud pr Ilves minema avalikkusesse ja meediasse kaklema ega töestama, et ta ei ole kaamel. Soliidne oleks olnud vabandada kohe ja avalikult, lihtsalt:"Vabandan, et minu sönakasutusest olnud tulnud vääritimöistmist ja negatiivseid tundeid nii paljudele." Ja sellest oleks piisanud, see on esimene kriisikommunikatsiooni reegel ja pole oluline, kas sa oled süüdi vöi ei ole. See lihtsalt on soliidne selliselt lahendada. Teine asi, mida pr Ilves oleks pidanud tegema - kekseknduma oma sönumile - et need rasvhapped on kahjulikud ja neid töepoolest peaks proovima vältida.
Emotsionaalsest meediaga kraaklemisest tuleb kahju ainult iseendale. Ja pole mötet töestada, et sa pole kaamel. Tasub töestada seda, et suhtud vastutustundlikult oma sönadesse ja lugupidavalt nende sönade ja sönumite vastuvötjatesse.

Öpilastest ikka hää meel

2009-09-19T00:07:00.002+03:00

Täitsa juhuslikult leidsin, et üks minu Soome tudnegitest on hakanud kirjutama blogisse suhtekorralduse ja kommunikatsiooni teemalisi analüüse. Pean tunnistama, et ei imestanud üldsegi, et Aleksi seda tegi. Ta lihtsalt ongi selline inimene, kes analüüsib, vötab oma eriala südamega ja pöhjalikult. Loe ka, link Aleksi blogisse on SIIN.

Tulevaisuuden duuni: Yhteisömanageri

2009-09-07T00:47:00.000+03:00

Tulevaisuuden duuni: Yhteisömanageri

Eestlased on hakkajad

2009-09-06T23:34:00.002+03:00

Ja näe, on korraldanud äriblogimise teemalise KONVERENTSI. Kui nüüd kusagilt ka sotsiaalse meedia kaudu reaalajas asja saaks jälgida, oleks eriti sheff, sest ega köik ju Tallinna kohale saa minna. Iga-aastased Euroblogi konverentsid Belgias on end ka reaalajas jälgitavaks teinud. Muidugi, kui Tallinna konverentsi korraldajatel rahalised huvid mängus, siis sotsiaalse meedia kaudu laiadesse massidesse ei saa minna - sest kes siis kohale tuleb ja osalustasu maksab. Aga huvitav ja tore ettevötmine siiski, ja loodan, et seal räägitust ka info laiemale seltskonnale tuleb...

Minu professoriga kahasse munetud muna on koorunud:)

2009-05-28T19:01:00.006+03:00

(raamatu tutvustust saad lugeda SIIT)

Suhtekorralduse trendid

2009-05-26T19:36:00.000+03:00

Loeng professori positsiooni saamiseks:

Professorship competition

View more Microsoft Word documents from Kaja Tampere.

About Fatal Results Of Press Conference

2009-05-13T16:05:00.002+03:00

MIDAGI VÄGA SÜDAMLIKKU JA HUMOORIKAT MINU POOLA TUDENGITELT, LUGEGE JA NAUTIGE JA ÄRGE PANGE PAHAKS MÖNINGAID KIRJAVIGU :)
Check out this SlideShare Presentation:

About Fatal Results Of Press Conference

View more presentations from Kaja Tampere.

Meediaprostitutismist ja muidu ilusate inimeste imagost

2009-03-20T18:40:00.008+02:00

Viimase kuu jooksul on meedias sattunud arutluse alla üks huvitav alateema - nimelt teatas meie presidendiproua, et ei sooviks järgmisel presidendi vastuvötul näha kollast meediat - et kaitsta vastuvötule tulnuid meedias hiljem ilmuvate kommentaaride eest. Tema avalikku sönavöttu sel teemal saate lugeda SIIT. Sellele avaldusele on nüüd tasahilja järgnenud mitmeid teisi kommentaare ja sönavötte samal teemal. Valdavalt meedia esindajate poolt väljaöeldud pöhitöed sellest, mida tähendab ja millist rolli täidab meedia demokraatlikus ühiskonnas, ja sealhulgas mida kujutab endast nn kollase meedia fenomen. Tänases Postimehes köige pikemalt seda viimast kollase meedia fenomeni kommenteerimas Ingrid Tähismaa, kunagine Kroonika peatoimetaja. Ja tema loo löpus kenasti linkideks kogutud ka köik teised arvamuseavaldused sel teemal.
Suhtekorralduslikust aspektist pole aga millegipärast keegi kommenteerinud presidendiproua suhteliselt kummastamapanevat ja radikaalset avalikkusega suhtlemise stiili propageerivat avaldust. Miks on suhtekorraldajad vakka? Kas presidendiproua ütles kogemata ja liiga otse välja meie suhtekorralduslike käsitöömeistrite ametisaladuse - hea imago loomiseks tuleb saada kontrolli alla meediakajastused... öeldakse et lapsesuu ei valeta. Ja ongi juhtunud nii, et kas tahtlikult vöi kogemata on presidendiproua seni delikaatselt vaoshoitud imagoloogilise mängu alasti avalikkuse ette kiskunud. Ja teinud seda sellepärast, et senised hästi toiminud telgitagused niiditömbamised ja sehkendamised-sahkerdamised seekord head tulemust ei andnud. Flirt meediaga, ja eriti kollase meediaga, kokkulepped eksklusiivseteks intervjuudeks ja spetsiaalseteks fotosessioonideks sel korral millegipärast positiivset meediakajastust ei taganud ja ajakirjanduslike löukoerte ja muude sönavötjate haukumise käest ei päästnud. Miks siis? Mis siis viltu läks?
Tuleb kurvastusega öelda, et seekord juhtus see, mis nagunii oleks ükskord juhunud. Juhtus see, mis oli presidendiproua meediakommunikatsiooni strateegiasse ja taktikasse juba eos sisse kodeeritud - vigaselt ja ilma juhitud kommunikatsiooni teoreetilisi seaduspärasusi arvestamata koostatud avalikkusega suhtlemise kontseptsioon. Olgu see siis presidendiproua "iseenese tarkusest" välja möeldud vöi konsultantide poolt koostatud ja ette pandud.
Paradoks on see, et avalikkusega suhtlemine on keeruline valdkond ja ilma vastava ettevalmistuseta "sellel pöllul vilja külvama" hakates vöib soovitud viljade asemel väga kergesti ohakaid ja nögeseid kasvama hakata.
Millised siis on need kuldreeglid, mida meedia kaudu avalikkusega suheldes mitte kunagi unustada ei tohi:
1. Meedia loob oma kangelased, aga meedia ka hävitab need: ehk siis, kui otsustate flirtida meediaga ja iseendale promo välja lunida ja iseennast avalikult välja pakkuda, siis peate arvestama sellega, et see on sisuliselt prostitutsioon. Hiljem, kui te enam ei soovi seda, vöi kui teil enam ei lähe nii kenasti nagu alguses, siis ega meedia teid enam rahule ei jäta. Kord meedia hambu ennast pakkudes peate teadma ja meeles pidama, et sinna te jääte nii heas kui halvas. Seepärast tark avaliku elu tegelane flirdib meediaga vöimalikult vähe ja meediaprostitutsiooni ei harrasta. Ja tavaline tark inimene endale avaliku elu tegelase tiitlit ei igatse - näitena siis neidis Lass, kes viimasel suvel end igapäev lehtedesse sokutas - üks pöhjus nömedam ja lollem kui teine. Flirt käis täie hooga, aga alguses oli köik ju ilus ja tundus kohutavalt hea iseenese müügikampaaniana. Aga ainult niikaua, kui polnud midagi sellist, millest verd ja pisaraid saaks toota. Piisas sellest, et neiu veidikene etiketi vastu eksis ja toppis ennast konteksti kuhu ta teenete ja tegude järgi ei kuulu, ja meedia löukoerad said talle hambad kintsu. Ja teenitult. ise ta provotseeris seda, juba kuid.
Sama probleem on ka presidendiprouaga - kas need sönumid, mida meediale on "söödetud" on ikka köik sellised, mis "vett peavad" nii heas kui halvas. Milline on see meediaflirdi tulemus terviklikus pildis vaadatuna? Mis on see sönum, mis avalikkuses tegelikkuses kölama jääb, elades üle erinevad kontekstid ja tölgendused? Jah - tervisliku eluviisi sönum on ilus, sportimise sönum on ilus. Aga need teised sönumid seal ümber? Kontekst nendele sönumitele laiemas plaanis? Teod ja ettevötmised väljaspool sportimist? Ja ka sportimise sönum ise - kuidas ennast selles valguses vöiksid tunda need sajad ja tuhanded inimesed, kellel pole raha rulluiske osta ja kelle tööpäevad on nii pikad, et öhtul ei jaksa enam kuskile sportima minna, ja need inimesed, kelle ainus sport on kodumajapidamine ja kartulimaa, et natukenegi paremat elu endale lubada, sest palgast ju ei jätku? jne jne. Eelköige vöiks presidendiproua tunnetada sotsiaalset mikrokliimat riigis ja oma tervisespordisönumi sinna konteksti paigutada, selmet personaaltreenerite ja eksklusiivse sportimise kaudu tervist propageerida...Ehk siis, sügavam küsimus on siin see, et kui te soovite endast meediakagelast teha (nagu Liis Lass), vöi kui teie roll ja positsiooni ühiskonnas eeldab, et te olete meediakangelane (nagu presidendiproua), siis kuidas tegutseda ja käituda ja väljendada end nii, et te töepoolest oleksite positiivne kangelane?
2. Imago ei teki mitte sellest, mida meedia teist kirjutab, vaid sellest, milliseid otsuseid te ise teete: ehk siis see, kuidas ja mismoodi te end avalikkusele kuvandate leiab reflektsiooni ka meedias. Seepärast on väga oluline just see, milliseid otsuseid te iseenda ja oma tegevuste suhtes vastu vötate. Kuivörd tundlikult reageerite avalikkuse meeleoludele ja suhtumistele. Ja kuidas te vastate avalikkuse ootutsele. Köigele sellele aitaba kaasa pidev avalikkuse hoiakute ja suhtumiste monitoorimine ja avalikkuse ootsute äratundmine. Ei tohi segamini ajada provokatsiooni ja reaktsiooni. Kuigi teile vöib tunduda vastupidiselt, siis tegelikult on nii, et te ise provotseerite meediat, ja meedia on see, kes reageerib. Meedia ei ole provokaator, vaid ainult reageerija. Vöi siis peegel, kui soovite eesti ajakirjandusguru Juhan Peegli poolt kasutusse vöetud metafoori.
3. Meediat ei ole mötet ahistada ja üritada käskida ja keelata - mida rohkem te üritate meedia üle saada kontrolli vöi mida rohkem te üritate meediat enda mängureeglitesse suruda, seda enam meedia teile hambaid näitab ja oma iseseisvuse eest vöitleb. Meedia söltumatus on vabaduse ja demokraatia möödupuu riigis. Ja kui presidendiproua hakkab meediat tsenseerima ja määrama reegleid meediale, mida need saavad vöi ei saa kajastada, siis on asjad ikka väga evaperonilikud selles riigis.
Siit kindlasti tuleb esile üks suur ja valulik küsimus, aga kuidas siis elada ja olla nii, et ei satuks meedia hambusse?
Tahan siinjuures tsiteerida Meryl Streepi, kuulsat Hollywoodi näiteljat: "See on teie enda valik ja otsus, kuipalju te oma privaatsust avate. Selge on see, et kui te olete saanud avaliku elu tegelaseks, siis te olete avalikkuse tähelepanu all, nii heas kui halvas ja sellega tuleb leppida. Kuid teie oma valikud on need, kuipalju ja kuidas te ennast avalikkuses esitlete ja milliste tegude vöi ütelmiste kaudu te endale avaliku kuvandi loote..." Lihtne töde, eksju! Aga paljudele väga keeruline jälgida, kahjuks.

P.S: Löpetuseks ka minu isiklik arvamus asja kohta: ma väga armastan meie presidendiprouat, ja mulle teeb suurt muret tema meediakuvand ja kroonilised "ämbrid" meediaga suhtlemisel. Ja mul on krooniline allergia liislasside ja terjearude ja muude karvamüstide ja lusikatega iseenda avalikkuses sügajate suhtes. Need isehakanud avaliku elu tegelased, kes krooniliselt meediaprostitutsiooni harrastavad on ühed önnetud inimesed, ja nende önn on see, et nad ise oma önnetusest aru ei saa.

Kas suhtekorraldus Venemaal on vöimalik?

2009-02-01T18:45:00.002+02:00

Vat sellele küsimusele ma enam vastata ei oskagi. Veel paar päeva tagasi olin kindel, et kui hästi tahta ja hoolikalt proovida, siis see on vöimalik. Kuid pärast seda kui üleeile vestlesin Voronezhi Marketingi ja Finantsinstituudi rahvaga, pole ma selles enam kindel. Ok, PR kui termin on kasutusel, kuid sisu on selline, et isegi Eestis 90ndate algul ei väänatud selle eriala sisu nii tugevasti kreeni, kui see praegu Venemaal tundub kombeks olema.
Igatahes, homme algab siin Voronezhis üle Venemaaline organisatsioonikommunikatsiooni konverents, ja seal muuhulgas räägitakse ka PR-st. Pärast reedest kohtumist kohalike tegijatega tekkis tunne, et mu ettekanne on täiesti U-duur siinses kontekstis. Pean mötlema, kuidas seda esitada nii, et kohalikud ei solvuks, ja et mingiski möttes hariv moment tekiks.
Eile kolasin linnapeal ja sattusin end soojendama Kaguraudtee valitsuse hoonesse. Nimelt pidin ootama oma kaaslast ja väljas oli väga külm. Küsisin siis maja ees seisnud miilitsalt, et kas vöin sees soojendada, sest nägin et inimesed sinna aktsiaseltsi majja sisse välja voorisid. Lubati. Maja sees fuajees oli pangaautomaat ja ka üks miilits valvamas.
Istudes seal siis ja oodates avastasin stendi, mis selle firma PR osakonna poolt produtseeritud. Täitsa huvitav stend oli. lugu sellest, kuidas nende ajalehte väga armastatakse. Pressiteade oli ka üles riputatud. patune möte küll, aga sellisena ta mulle pähe tuli - Venemaa PR on nagu vanasti nöukogude ajal agitatsioon oli. Politrukid ja agitaatorid olid siis, nüü siis PR-kad. Kole lugu. Ja ma ei usu, et keegi venemaal selle hoaiku suudaks teistpidi keerata. ûritasin seal instituudi inimestele ka rääkida, et kuidas näiteks Soomes PR-ist aru saadakse, ja mis see PR seal maal tähendab. Mind vaadata suud ammuli ja punnis silmadega. See oli töeline kosmoseuudis neile.
Eks siis näis, mis sest konverentsist välja tuleb...

Minister Maripuu kui klassikaline öpikunäide maine kaotamisest

2009-01-07T23:28:00.009+02:00

Ja töepoolest, kui te käitute nii nagu toetuste maksmise juhtimis on käitunud minister Maripuu, siis vöite kindlad olla, et edaspidi teil oma hea mainega enam probleeme pole, sest see mida pole, sellega ju muret ka pole...
Olen viimased kuud tegelenud ühe raamatuga, mida oma vana professoriga koos tahame Eestis sel kevadel välja anda. See raamat räägib sellest, kuidas aru saada sellest, et sa oled kriisi sattunud ja et sa riskid oma köige väärtruslikumaga siin maamuna peal - oma usalduslikkusega, oma mainega, oma imagoga. Köike saad sina maamuna peal raha eest osta, aga vat oma head nime sa endale osat ei saa. ja kui sa korra juba oled oma hea nime täis teinud, siis on selle puhtaks nühkimine aastaid väga vaevaline, sageli vaat ei vöimatugi...
Alljärgnevalt löiguke meie uuest raamatust:
Kas organisatsioonide ja nende juhtide ebaeetiline vöi kriminaalne tegutsemine on suurenenud? Töenäoliselt mitte. Ameeriklane Al Golin väidab PR Staregist- lehes (sügis 2003), et organisatsioonid ei ole ebaeetilisemad kui 25, 50 vöi 100 aastat tagasi. Kuid ühiskond, milles täna tegutsetakse, on palju läbipaistvam ja kriitilisem kui enne. Firmadel on keerulisem salata ja varjata oma tegevust avalikkuse eest. Ettekujutust (äri)moraali allakäigust toidab ka meedia, mis omas konkurentsikeskkonnas senisest aktiivsemalt otsib skanaale, et rahuldada järjest küünilisemat avalikkuse uudisnälga.
Firmajuht annab firmale näo ja identiteedi, kas ta siis tahab seda vöi ei. Firmajuhi ja firma avalikul kuvandil ja tegutsemiskeskkonna poolt kogetaval personaalsusel on mölemas suunas möjutavad seosed: ettekujutus juhatajast inimesena liidetakse sellele, milline on tema juhitud firma ja firma personaalsusele liidetakse omadusi, mida avalikkus on omistanud juhile.
Juhi persoon on tähtis tegur organisatsiooni avaliku maine ja identiteedi ehitamisel. Üha sagedamini on juhataja see, kes meedias on organisatsiooni hääl ja nägu avalikkuse ees. Seepärast on juht organisatsioonile ka riskitegur. Möned rahvusvaheliste suurfirmade kriisid on nii otse kui ka kaude tingitud nende tippjuhtkonna käitumisest ja ebaönnestunud avalikkussuhete strateegia kasutamisest. Kui partnerite, klientide ja tarnijate usaldus firma suhtes on üksinda vaid juhi usalduskapitalis kinni, vöib juht ettevaatamatute väljaütlemistega, halvakspanu tekitava käitumisega, kuuldustega juhkonna usaldusprobleemidest vöi ka näiteks juhataja tervislikust seisukorrast möjutada olukordi palju laiemas plaanis – kuni firma börsiväärtuse langemisni ja ühistöö projektide hävimiseni välja.
Eestis on olukord paljuski sarnane selle, millega maailma poliitika ja ärieliit vaevleb. Eetiliselt küsitavaid tegusid ja seaduslikkuse piiril balansseerivaid tehinguid on näiteks tuua pea köikidest eesti poliitparteidest, ja ka väga paljudest äriettevötetest. Eestis on vaid üks omapära vörreldes muu arenenud läänemaailmaga – Eestis puudub moraalne häbi – ehk siis patustanud avaliku elu tegelased tegelikult ei tunnista oma pattu ja hoiavad jöuga oma positsioone ja privilege. Vaid juhtudel, kui öiguskaitseorganitel on materjali sekkumiseks, on saanud vöimalikuks ka erinevate juhtfiguuride tragasiastumise oma meepoti juurest. Elementaarse kristliku kultuuri juurde kuuluv patukahetsus on olnud loomulik käitumine vaid väga vähestele – ühe käe sörmedel vöib täna veel lugeda üles need nimed, kes Eesti taasiseseisvuse perioodil on ise vabatahlikult oma ametist loobunud, ja enamasti on need loobumised olnud just kaudse süü tagajärg – näiteks kunagise kultuuriministri Signe Kivi tagasiastumine Kultuurkapitali skandaali pärast, ja möned haruldased juhtumid veel. Enamasti eesti äri ja poliitiline eliit oma süüd ei näe, ei tunneta ega ka ei tunnista ja seetöttu on nende moraalsete ja eetiliste väärtuste süsteemil veel pikk arengutee ees ootamas. Ning isegi olukordades, kus öiguskaitseorganid on juba osaliselt vöi ilmselgete töendite alusel ka täielikult töestanud ühe vöi teise persooni süü, räägivad patused meedias ikka ühte ja sama juttu, et nad ei ole tegelikult süüdi ning see köik on teiste poolt korraldatud löks ja pahatahtlikus. Selline olukorra serveering aga on lihtlabane manipulatsiooni vöte, mis vöib olla andis mingeid tulemusi aastaid tagasi nöukogude ühiskonnas, kuid tänases eesti avalikus ruumis on see iseenda moraalsele ja eetilisele enesetapule kaasaitamine, sest avalikkus ei ole enam nii loll ja lihtsameelne, et taolise sisuga luulet uskuda. Palju soliidsem, ja ka oma isiklikule mainele palju kasulikum on oma eksimuste tunnistamine ja oma süü tunnistamine, ka kaudse süü tunnistamine, ja selle kaudu oma ühiskondliku vastutustunde töestamine ja väljanäitamine. Lapsikud vihast pakatavad nn “sahvris salaja moosipurgi kallal käinud” eesti poliitikute itkud medias, a la ma olen ilmsüüta nagu vastsündinud laps, on esiteks ebausutavad, teiseks lugupidamatud ühiskonna suhtes laiemalt, kolmandaks – selged märgid moraalsest ebaküpsusest.

loe ka siit: Ministri asemel kaotab töö kantslerKommentaariks - kantsler kaotab töö, kuid maripuu kaotab oma renomee, mina eelistakisn ka töö kaotust hea nime kaotusele...

No mida siis nüüd...

2008-10-28T21:36:00.002+02:00

Täna oli küll häbi, kui sellisest PR töös lugesin...Et mis tasemel need PR töö tegijad küll on, et selliseid üritusi ja just niimoodi korraldatakse...Hakka või isand Ansipit jälle tsiteerima: "tule taevas appi!"
Aga tegelikult ka - retooriline küsimus siia lõppu - et kas Eesti üldse kunagi suudab vabaneda oma vanade kommunistide vaimus tehtud propagandaüritustest ja asuda arenenud ja professionaalse PR praktika teele?

Ilus avalikkussuhete näide Maksu ja Tolliametilt

2008-10-14T19:45:00.003+03:00

Täna leidsin meediast midagi tõeliselt ilusat. Nii peab avalikkusega suhtlema. Harva on Eesti riigiastused teinud selliselt, et ennde avaliku kommunikatsiooni üle saab uhke olla. Maksu ja Tolliamet seekord üllatas positiivselt. Lugege ja võtke eeskuju. Niimoodi on korrktne asju ajada...Ise tuleb esimesena oma halbadest asjadest avalikkusele rääkida ja ise tuleb omi vigu tunnistada. Ja kui vead on tekkinud, tuleb osata ja julgeda ka vabandada. Hästi tehtud Maksu ja Tolliamet!

Niimoodi parandatakse imagot...

2008-10-06T18:11:00.004+03:00

ja tahetakse tagasi võita klientide usaldust. Kalev Spa on korraldamas midagi seninägematut, veealust teatrit sukeldujate abil...
Juulis 2008 oli Kalev Spas tõsine kriis - keemireostus, milles said kannatada ka kliendid. Firma töötajate käitumine kriisi ajal oli pehmelt öeldes "ebakindel". Isegi kriminaalasi algatati, ja olukord oli tõesti selline, et võib olla oleks olnud parem äri üldse kinni panna.
Kui ajaloos veelgi tagasi minna, on Kalev Spa varemgi negatiivsete uudistega avalikkuses olnud - inimesed on veekeskuses viga saanud jne.
Ses mõttes kurb saatus, sest ettevõtmine ju iseenesest kena, aga õnnetusi ja äpardusi ikka juhtub. Siin aga on paraku olnud nii, et sellele ühele firmale need hädad ja jamad kõikvõimalikult kaela on tulnud...
Oletan et see on olnud ka rahaliselt laastav. Rääkimata sellest, et imago klientide ja potentsiaalsete klientide silmis on halvenenud kolinaga.
Seepärast on veealuse teatri mõte tõesti tore ja ehk ka positiivne algus firma äparduste jada lõpetamiseks. Teisalt aga, juhtunud asjad on siiski alati ja ainult organisatsiooni sisemiste hädade peegeldus avalikkuses...Kas nüüd on firma oma sisikonna saanud nii korda, et sealt enam jama ei sünni? Sest veelgi hullem variant oleks, et kui nüüd tasahilja ja taktikaliselt imago parandamist üritatakse, siis ikkagi ja jälle mingid probleemid firmaga tekivad.
Loodame, et see nii ei ole ja firma ettevõtmised saavad edenema.

Kas suhtekorraldaja on kuldkalake?

2008-08-25T09:12:00.008+03:00

Ei ole. Aga ikka leidub inimesi - poliitikuid, ärimehi, prominente, isehakanud avalikkuse ees liputavaid staare jt, kes arvavad, et piisab vaid kuldkalakese väljakutsumisest (suhtekorraldaja palkamisest siis, vöi mis veel hullem, ise suhtekorraldajaks hakkamisest), kui maine hakkab kolinal paranema, tuntus tuleb nii mis mühiseb, ja koos sellega rikkus, önn ja suur edu tagaotsa: "Armas Kuldkalake, palun tee nii, et mul oleks hea maine...."

Ok, soovida vöib ju paljut, selle saamine on aga iseasi. Köige tobedam selles suhtekorralduse asjas on, et paljud, nii töelised profid, kui isehakanud suterdajad, julgevadki kliendile pakkuda, et vot teemegi teie maine heaks, toome teie öuele önne ja edu ja sellega koos ka suure hulga raha...Komplitseeritud olukord, sest kui selliseid asju tahetakse ja pakutakse, on asi juba ette ebaönnestumisele määratud...Sest suhtekorraldaja ei saa tegelikult seda köike teha. Suhtekorraldaja vöib anda nöu, kuidas toimida, kuidas otsustada ja kuidas oma tegevusest ja otsustetest teistele rääkida. Kuid ei enamat. Hea maine saab vaid siis, kui organisatsiooni otsused ja tegevus on sellised, mille pöhjalt saab hea maine sündida...Muudmoodi ei saa, ja kuldkalake siin ei aita...

Lugesin täna päevaelehst, et kolleeg Ivo Rull on kliendiga (Roheliste Parteiga) riidu keeranud. Pöhjuseks väidetavalt ühelt poolt tegemata jäänud töö ja teisalt väidetavalt maksmata arved. Lisaks kirjutas Rull Maalehes, et kliendi maine on kesine, mille peale klient ise väidab, et kui tema maine on kesine, siis see on ju suhtekorraldaja tegemata töö...

Tegelikult on see tüli ennekuulmatu pretsedent Eestis. Ja ausalt öelda, pole ka maailmas kohanud juhust, kus suhtekorraldaja oma kliendiga niimoodi avalikult kisklema läheb. Tavaliselt sölmitakse lepingud nii, et erimeelsuste lahendamine on lepingus väga täpselt paika pandud, samuti ootused teineteise suhtes ja tehtud töö tulemuste möötmine...

Igatahes väga mötlemapanev lugu.

Olen oma suhtekorralduse praktika jooksul mitmelgi korral tabanud end möttelt, et tegelikult paljud inimesed ei tea, mis on suhtekorraldus, miks seda teenust vöiks kasutada ja mis sellest kasu vöiks sündida. Köige levinum stereotüüp stuhtumises suhtekorraldusse ongi see, et suhtekorraldaja on mainekujundaja. Aga tuleme nüüd kirjutise algusosa juurde tagasi, kui organisatsiooni ja/vöi isiku maine söltub otsustest ja tegudest, siis kas seda suhtekorraldajat lastakse otsustamise ja tegevusplaanide koostamise juurde? Kardan et mitte. Kurb tösieluline praktika on see, et susserdatakse midagi kokku ja siis kutsutakse suhtekorraldaja, ja see peab asja ära siluma, musta valgeks rääkima, ja sitast saia tegema. Aga see ei ole suhtekorraldus sellisel juhul...

Ja miks sellised tahtmised sünnivad? Olen sedagi palju möelnud, on minugi käest jaburusi tahetud ja pärast minuga pahandatud, kui ma pole ootusi täitnud...Ja aastatega olen aru saanud, et Eestis on suht vähe juhte, kes tegelikult teavad, mis on suhtekorraldus ja milleks seda kasutatakse ja mis sellega saab ja mida ei saa...Koolitustel on tavaliselt kohale saadetud PR juhid ja sekretärid, vahel harva ka möni keskastme juht ja peale koolitust on need inimesed saanud teadjaks, kuid organisatsiooni tippjuhtkond ikkagi sipleb omades stereotüüpides, ning löppkokkuvöttes - isegi kui alamad töötegijad suudavad midagigi suhtekorraldusest juurutada, siis ülemuse tasandil, ehk siis strateegiliselt jäävad otsused ja plaanid ikkagi olemata. Niimoodi on siis, kui suhtekorraldaja on organisatsiooni tööle vöetud...

Oluliselt keerulisem on aga siis, kui tegemist on väljast sisseostetava teenusega. Lihtne versioon on see kui piirdutakase pressiteadete kirjutamise teenuse tellimisega, mis tegelikult on möttetu kulutus, sest pressiteate kirjutamise vöib iga kirjaoskaja selgeks öppida, seda pole küll vaja konsultandilt tellida. Keeruliseks aga läheb lugu siis, kui tahetakse oma mainet parandada. Ja siin need jamad tavaliselt peale hakkavad...Tahetakse kuldkalakest, aga saadakse öngemeister...Vahel isegi önge disainer ja öng tuleb ka endal valmis meisterdada...

Mida aga löpetuseks siis kolleg Rulli ja Roheliste konfliktist arvata...Arvan, et kolleeg Rull keeras vindi sellega üle, et oma klienti meedias avalikult kommenteerima hakkas. Rohelised on aga lihtsalt rumalad, sest see, mida nad suhtekorralduselt tahavad, ei ole suhtekorraldaja pädevus, vaid nende enda tegemised, otsused ja toimetamised...Soliidne oleks olnud see asi aumeestena ära klaarida. Äkki oleks aidanud ka Rohelistele üks väike koolitus - et mis on suhtekorraldus ja mis vöimalused sellel valdkonnal on organisatsiooni tegevust töhusamaks muuta? Seega väike kliendikoolitus Rulli poolt...Arvan, et siis oleks ka konflikt olemata olnud, ja Rohelised saanud veidikenegi haritust valdkonnas, mis tundub nii müstiliselt ahvatlevana ja kuldsena, kuid mis seda tegelikult mitte mingil juhul ei ole...Tunnistas ju Strandberg isegi, et uut PR-kat ei palgata, vaid toibutakse sellest veidrast kogemusest...

Nostalgianurk: Taas kord Tartu Ülikoolis loengut lugemas

2008-08-19T10:35:00.002+03:00

MEEDIASUHTED JA KRIISID MEEDIAS
(Kursust tutvustav lookene Eesti Ekspressis)

11.-12. august 2008

Tartu, Lossi 3

Läbiviija: Kaja Tampere(Jyväaküla Ülikool)
Maht: 2 AP (16 auditoorset tundi)
Sihtgrupp: Meediasuhete ning avalike suhete spetsialistid ja juhid, kommunikatsiooni ja meediaüliõpilased, rohke avalikkuse tähelepanuga organisatsioonide juhid, kõik huvilised.
Eesmärk: Õpetada aru saama meedia olemusest, meedia toimimisest. Õppida ära tundma ja nägema organisatsioonide ja eraisikute riske, mis on seotud kommunikatsiooni ning hea mainega. Õppida ennetama kriiside kandumist avalikkusesse ja meediasse, samuti õppida ohjama kriise.
Kursusel õpitakse ka meediaga suhtlemise taktikaid, operatiivse kriisi ja tavameediasuhtluse rutiine.
Sisu: Käsitletakse alljärgnevaid teemasid:
1. Kommunikatsiooniteooria olemus
2. Meedia ja avaliku ruumi olemus
3. Kriiside ja riskide olemusest, avaliku meediakriisi fenomen
4. Suhtekorralduse rollid organisatsioonis ja meediasuhete osatähtsus suhtekorralduse alaliigina
5. Meediasuhete parim praktika - professionaalne meediasuhtlus, meediasuhtluse riskid
6. Meediasuhtluseks vajalikud ja olulised tegevused(pressiteated, pressikonverentsid, pressibriifingud jne)
7. Meediasuhtluse praktika kriiside ajal.
Nõuded lõpetamiseks: essee

Peksukotist kangelaseks ehk Ühisteenuste nutikas PR

2008-05-16T09:27:00.003+03:00

Eile oli selline vahva reportaazh lehes....Ma ei tea, kas see oli Ühisteenuste PR inimeste poolt organiseeritud või ajakirjaniku initsiatiiv, kuid väga hea meediapromotsioon sellisel kujul on see küll. Sedasorti sisulised "telgitaguste" või "tegeliku töö sisu ja olemus" avamised on väga head organisatsiooni mainele. Eriti hästi töötavad need taktikad eriliselt halva imagoga, nn "peksukott" organisatsioonide puhul, mida Ühisteenused kindlasti on. Sest avavad organisatsiooni tegelikku olemust ja soodustavad arusaamist üksteise vahel, mõistmist ühiskonnas.

Tsitaat artiklist - Teeäärses bussipeatuses tervitab kehakaaluprobleemidega härrasmees neid keskmise sõrmega ja huulte liikumine reedab venekeelseid kurje sõnu.
“Sellega oleme juba ammu harjunud,” ütleb Margarita, kes töötab Ühisteenustes juba neljandat aastat. Sõimamine, vilistamine, signaalimine ja eri sõrmekombinatsioonide näitamine kuuluvad igapäevase töö juurde. ”Eks meid saadetakse jah igale poole, aga siis me ütleme viisakalt: palun, pärast teid,” naerab Margarita.
- näitab, et avalikkuses Ühisteenuste kohta leviv arvamus on töötajatele endile kurbust tekitav. Ses mõttes avaliku halve mainega organisastioonid riskivad, et inimesed sealt kiiresti lahkuvad, samuti - et inimesed ei ole õnnelikud ja rahul oma tööd tehes, mis omakorda laastab töö efektiivsust ja töömoraali...
Ses mõttes, tasuks kindlasti pingutada, et avalikkus organisatsioonist ja selle spetsiifikast, selle rollidest ühiskonnas aru saaks, mitte lihtsalt ei hurjutaks ja hukka ei mõistaks.
Ega alati ei maksagi tahta, et maine avalikkuse silmis oleks väga positiivne - kui organisatsiooni töö spetsiifika on selline, nagu näiteks Ühisteenustel, aga ka paljudel teistel ebapopulaarseid otsuseid tegevatel (Haigekassa näiteks, Maksuamet...jne)organisatsioonidel on, siis tasub kindlasti eesmärgiks seada, et kuigi jah - me ei soovi olla positiivse imagoga, vaid me oleme avatud ja õiglase imagoga...Ja näitame seda ka avalikkusele välja. Ausalt.
Igatahes, kui ise veel PR praktikas olin, kasutasin sarnast taktikat isegi ja see oli päris tulemuslik - Eesti Telefon oli omal ajal väga kimpus nigela nsidekvaliteediag, no ma arvan, et see oli aasta 1995 või 1996. Ja pea iga päev võis lehtedest lugeda, kuidas inimesed olid vihased selle sidekvaliteedi pärast, kusjuures, see viletsa kvaliteediga teenud oli päris krõbeda hinnaga. Kauplesingi siis toonaselt ET peadirektorilt (oli rootslane Sundqvist), et võin ajakirjan ikud viia Kreutzwaldi tänava vanasse sammdekaad jaama ja Nõmme vanasse jaama vaatama, mis seal jaamas tegelikult toimub, mis side katkeb ja miks ET peab küsima raha telefoniteenuse eest ja mida ja mismoodi ja miks see raha kasutatakse kvaliteedi renoveerimiseks...See oli vahva ekskursioon - ehk on tänagi veel tööl ajakirjanikke, kes seda mäletavad... Kuidas vahvad vene keelt kõnelevad mammid piiritusega jaama detaile nühkisid ja ise ka vahepeal väikse klõmmi võtsid...Aga see selleks. Tulemus sellele üritusele oli, et päeva pealt lõpetas meedia kodanike kaebuste, halvast telefonisisde kvaliteedist, võimandamise ja tekkis suur samm edasi mõistmaks toonase monopoli plaane ja tegemisi...
Ning, isegi kui see Ühisteenuste lugu eile ei olnud PR tegevuse tulemus, on see kena ja vastutustundlik samm ajakirjaniku poolt - tahe ja sotsiaalselt vastutustundlik käitumine taustade avamisel, avalikkusele asja tegeliku sisu näitamisel, võltsimagote ja arvamuset vastu sõdimisel.
Hea töö nii siit kui sealtpoolt vaadates...

Mõttetud pressiesindajad?

2008-05-14T20:48:00.004+03:00

Kirjatsura blogis on teema kajastusel - et jah, on olukordi, kus pressiesindajast ei sõltu midagi, ja organisatsiooni juhtkond ajab jäärepäiselt oma joru ja siis see õnnetu pressiesindaja, kes teab, kuidas asjad peavad tegelikult käima, seisab oma kontseptsiooniga kahe tule vahel - ajakirjanikuid nõuavad, ja ülemused vaikivad, või siis käsevad pressiesindajal ise see jama ära klaarida - ajakirjandus vaigistada. Aga ajakirjanduse küsimused ei ole ju probleem - rtegelik probleem on organisatsiooni enda otsustes ja tegudes ja käitumistes... Kommunikatsioon algab otsusest - selline kui on otsus, selline saab olla sõnum....
Kurb reaalsus täna aga on see, et mitte iseenda eksimust ei nähta probleemina, vaid hoopiski seda, et keegi selle kohta pärib ja sellest räägib. Kahjuks on see nii.
Idealistlik lootus, et pressiesindajad ka täna, 21.sajandi algul, täidaks nn "Kuninga südametunnistuse valvaja" rolli, on vist tõesti juba naiivsus ruudus, vähemalt Eesti kontekstis. Nii nagu me liiklus oleme rullnokad ja mühakad, nii nagu me rahvarohketes kohtades küünarnukkidega endale teed teeme ja kaaslaste peale mühatame...nii samasugused mühkamid ja matsid oleme me kommunikatsioonis, organisatsiooni kommunikatsioonis eelkõige. Isiklikus elus veel saan aru, et meil demokraatlik vabadus, et kui tahan, siis räägin, kui ei, siis saadan perse... Aga erinevat tüüpi organisatsioonides tekib meil ju vastutus, me ei ole enam ainult iseenda jaoks. Meil on tekkinud, ja me ise oleme vahel neid ka teadlikult loonud, igasugu suhteid. Sest paraku üksinda oma toas kinnaste kudumine ja tehtu imetlemine ei ole nagu mõttekas - kaua siis ikka niimoodi, ilma teisteta...Suhete loomised alghetkel on kõik tavaliselt ilus ja roosa ja õitseb ja särab, räägitakse asju ja loodetakse, ja usutakse. Kena on, kui see kõik nii ka jätkub.
Aga kui juhtub jama...Siin pole enam tähtsust, suur, keskmine või väike jama. Jama on jama. Siis hakatakse vingerdama. Unustatakse aumeeste mängud, unustatakse oma vastutus erinevate partnersuhete ees - muideks, ka kliendid on ju tegelikult partnerid, mitte vaid need lolli lõksu läinud teised pangad selles pensioniga kupeldamise juhtumis...
Ja lükatakse letti pressiesindaja, sitta helpima ja asja siluma. Kuigi seal enam midagi siluda pole. Tegelikult.
Ja siis tahetakse selle kõige juures tahetakse veel, et imago oleks hea, ja kõik meist keansti arvaksid, ja et pressiesindaja teeks firmale hea maine ja suure kuulsuse ja au ajalehe veergudel ja muidu ka...
Mina ei tahaks sellise pressiesindaja rollis olla. Ma lahkuks sellisest organisatsioonist, kus minu professionaalsus võib saada kahjustatud mingi lolli ja iseka ja argpüksliku juhi tõttu, kes tahab musta valgeks teha ja sita voodi alla peita, ning kes keeldub kontrollimast ja juhtimast targalt iseenda ja oma juhitava organisatsiooni sõnumeid, kuid hoolega murrab pead, kuidas demokraatlikku meediat kontrolli (käpa) alla saada. Olen selliseid äkilisi töökohavahetusi ka oma elus teinud, ja arvan, et nii on õige. Suhtekorraldaja ei saa langeda tasandile, kus ta mõttetuks muutub. Suhtekorraldaja saab töötada vaid siis, kui suhtekorralduse teenust tõepoolest tahetakse. Ja kui organisatsioon on valmis õppima tsiviliseeritud ja demokraatlikule ühiskonnale omast kommunikatsioonikultuuri. Kui organisatsioon on vastutusvõimeline ja eelkõige iseendast lugupidav, sest ainult nii saavad nad ka oma partneritest lugu pidada ja nendega kultuurselt suhelda. Ka ajakirjandus on partneriks, sest jama tõttu on tekkinud avalik huvi ja ajakirjanduse roll on seda kajastada, sellest rääkida ja seda analüüsida. Organisatsioon aga oleks pidanud oma eksimust tunnistama ja selle ka lahti rääkima, avalikult, kuna see puudutab avalikult meist paljusid...Tegelikult ma ei usu, et nad tahtlikult seda asja nii korraldasid - kes siis ikka halba äri teadlikult tahab ajada...Aga sellisena on sel asjal küll sita maitse juures, ja suhtekorraldajast on saanud mõttetu ametimees, vähemalt selle organisatsiooni jaoks...

Suhtekorraldajad võrgustuvad turbokiirusel

2008-04-10T23:59:00.004+03:00

Euroblog 2008 konverentsi järel on suhtekorraldusmaailmas tõsine sotsiaalse meedia kasutamise ja sotsiaalse võrgustumise buum lahti läinud...10 päeva tagasi üks Auburni Ülikooli (USA) õppejõud algatas PR professionaalide (üliõpilaste, praktikute, õpetajate) võrgustiku, kuhu nende päevade jooksul on lisandunud 281 liiget üle maailma.
Eestist olen praegu veel üksi, kuid kutsun kõiki PRkaid osalema: http://www.propenmic.org/
Kes kontaktidest huvitatud, võib end muidugi ka Facebook'i PR teemalistesse võrgustikesse linkida, kuid elu näitab, et suhtlus neis on küllaltki passiivne. Ses mõttes on uus võrgustik siiski shikim:)

Kits kärneriks ehk suhekorraldusrevolutsioon Kuressaare moodi

2008-03-30T18:53:00.005+03:00

Polnd juba mitu päeva aega saand Saaremaa elust uudiseid lugeda, kui täna hommikul... Ausalt öelda hakkas väike ärevusvärin peale juba siis, kui ühest suurest üleriiklikust päevalehest lugesin uudisnuppu, et Saaremaa suhtekorraldaja riigihanke üle käib mingi kummaline trall...
Olgu peale, riigihange ja sellega seoses konkursi korraldamine on asja vormiline pool näiliselt, juriidiline lähenemine asjale. Eesti riigis on ju kombes teha asju juriidiliselt korrektselt, aga eetiliselt küsitavalt... Ses mõttes Kuressaare juhtum on tavaline, ei üllata...Kuigi olin praegusest Linnavalitsusest suht heal arvamusel ja poleks neilt sellist labasust oodanud...Aga mis minul, tavalisel lihtsal inimesel siin arvata, keda see huvitab, kui võim kõnelemas ja tegutsemas, siis lihtsad matsid hoidku mokk maas (demokraatia Eesti moodi, ka suhtumine tavaline)...Seepärast riigihankest ja sellega seotud inetusest ei räägi siin selles loos...
Küll aga tahan ma sõna võtta suhtekorralduse teemal. See, mis Kuressaares praegu teoksil, on ühe küllaltki vana ja alati rahu ja diplomaatia ja teistega arvestamise eest seisva ameti alavääristamine, ütleks isegi mõnitamine. 16. sajandil nimetati suhtekorralduse ameti eelkäijaid Inglismaal Kuninga Südametunnistuse Valvajateks (King's Conscience Keepers). Need olid ametimehed, kes seiseid hea selle eest, et valitsejad oleksid inimestele arusaadaavad, ja et inimeste tahe ja sõna jõuaks valitsejateni. Need olid ametimehed, kes hoolitsesid selle eest, et erinevate osapoolte ja huvide konfliktis tekiks võimalikult ja alati win-win olukord, et oleks rahu, üksteisemõistmine, ja head suhted...
Tänases maailmas peetakse suhtekorraldust demokraatliku ühiskonna nähtuseks. Paljud peavad suhtekorralduse teeneks suurema tähelepanu pööramist valitsusametnike ja ärijuhtide sotsiaalsetele ja avalikele kohustustele. Samuti juhitakse tähelepanu rollile, mida suhtekorraldus mängib organisatsioonide muutmisel reageerimisvõimeliseks rahva (sidusrühmade) huvidele. Teised jällegi märgivad ära suhtekorralduse olulist panust avalikku informatsioonisüsteemi, läbi mille demokraatlik ühiskond toimib. Suhtekorraldus aitab organisatsioonidel teada saada rahva ettekujutusi ja arvamusi, uusi väärtusi ja elustiile turul, võimu nihkeid valijaskonna seas ja seaduandlikes kogudes ning teisi muutusi sotsiaalses, majanduslikus, tehnoloogilises ja poliitilises keskkonnas. Ilma suhtekorralduseta muutuksid organisatsioonid düsfunktsionaalseteks, kuna nad oleksid võimetud reageerima muutustele. Suhtekorraldus aitab organisatsioonidel tegutseda selle organisatsiooni oluliste sühtrühmade vajadusi ja huvisid silmas pidades, neid vajadusi organisatsiooni otsuste ja tegevuse valguses tõlgendades ning juhtkonda tagasiside ja nõuannetega varustades. Veel üks suhtekorralduse sotsiaalne kasu on demokraatliku protsessi lihtustamine informatsiooni kättesaadavaks muutmise läbi. Suhtekorraldus teenib ühiskonda konflikte lahendades ja suhteid luues, mis on olulise tähtsusega dünaamilise konsensuse jaoks, millel ühiskondlik kord püsib. Suhtekorraldustegevuse põhiline lõpptulemus on sellise sotsiaalse süsteemi kohandamine ja alahoidmine, mis rahuldaks inimeste materiaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Kuna kõigi sotsiaalsete otsuste üle mõistab demokraatlikus ühiskonnas lõppkokkuvõttes kohut avalik arvamus, on suhtekorraldusel suur roll võistlevate huvide vaheliste konfliktide lahendamises ühiskonnas. Suhtekorralduse sotsiaalne funktsioon on täidetud, kui ignorantsus, sundimine ja järeleandmatus asendatakse teadmiste, kompromissi ja kohandumisega. Suhtekorraldus avaldab mõju nii individuaalsele, organisatsioonilisele kui ka sotsiaalsele käitumisele. Need inimesed, kelle ametiks on aidata organisatsioonidel identifitseerida, luua ja säilitada vastastikuselt kasulikke suhteid oma sidusrühmadega, täidavad olulist juhtimisfunktsiooni, mis mõjutab laiemalt kogu ühiskonda. See vastutus ühiskonna ees on ka põhjuseks, miks vajadus suhtekorralduse järel järjest kasvab ja miks selle olulisust üha enam mõistetakse. Suhtekorraldus teenib ühiskonna vajadusi mitte kitsaid erihuvisid.
Palju on Eestis vaieldud ja ka mõttetult targutatud selle üle, mis see suhtekorraldus on, ja kuidas seda peaks tegema... Sisuliselt on nii, et igaüks, kes endale selle ametinimetuse võtab/saab, asub seda ametit ka iseendale meelepäraselt väänama. Väga sageli on Eestis PR praktikaid mõjutamas kahjuks ka erinevate organisatsioonide juhtkondade absurdsed tahtmised suhtekorralduse osas. Tegelikult on asi aga väga lihtne ja siin ei ole midagi uut vaja leiutada. Kui organisatsioon kasutab suhtekorraldust, siis tuleb seda teha professionaalselt. Riiki ja rahvast teenivates organisatsioonides on suhtekorraldust vaja selleks, et demokraatia toimiks, inimeste (kodanike) huvid oleksid toodud ametnikeni, ja et neid huvisid ka organisatsiooni tegevuste kavandamisel ja otsustamisel arvestataks, ning et inimeste vajadused informatsiooni osas oleksid täidetud. See, mis on suhtekorraldus demokraatlikus Euroopalikus mõistes, on kirjas ühes dokumendid, mida nimetatakse Bledi manifestiks. Suhtekorraldusel on sisuliselt neli + üks rolli demokraatlikes ühsikondades:
Reflektiivne roll: muutuvate ühiskonnanormide, -väärtuste ja seisukohtade analüüsimine ning nende üle arutlemine organisatsiooni liikmetega, selleks et neile vastavalt kohandada organisatsiooni norme ja väärtusi/seisukohti. See roll on seotud organisatsiooni normide, väärtuste ja vaadetega ning on suunatud organisatsiooni eesmärgi ja strateegiate arendamisele.
Juhtiv roll: rahvagruppidega (sidusrühmadega) suhtlemiseks ja nende suhete säilitamiseks vajalike tegevuskavade väljatöötamine, et saavutada rahva usaldust ja/või vastastikust mõistmist. See roll seostub nii äri- ja teiste (sisemiste ja väliste) gruppidega (sidusrühmadega) kui ka avaliku arvamusega tervikuna ning on suunatud organisatsiooni eesmärgi ja strateegiate elluviimisele.
Operatiivne roll: organisatsiooni (ja selle liikmete) kommunikatsioonivahendite ettevalmistamine aitamaks organisatsioonil formuleerida oma suhted. See roll on seotud teenustega ja on suunatud teiste poolt arendatud kommunikatsioonikavade rakendamisele.
Hariv roll: kõigi organisatsiooni liikmete aitamine kommunikatsiooni osas asjatundjateks saamisel, et nad oskaks vastata ühiskonna nõudmistele. See roll on seotud organisatsiooni liikmete meelsuse ja käitumisega ning on suunatud sisemistele avalikele gruppidele (sidusrühmadele).
Postkommunistlikes riikides, nagu Eesti, on suhtekorraldusel ka tugev ja tuntav pedagoogiline roll. Suhtekorraldus peaks asuma muutuste juhtimise eesliinile teadmiste jagajana ja eetiliste tegutsemispõhimõtete järgijana. Sel viisil saavutatakse vastastikune mõistmine toimuvates majanduslikes ja ka spetsiifilisemates protsessides. Suhtekorralduse ülesandeks postkommunistlikes noortes demokraatlikes riikides ka see, et kujundada pilt „inimliku näoga kapitalismist“, et kindlustada rahva heakskiit toimuvatele reformidele. Et tõsta rahva teadlikkust neist paljudest alternatiivsetest demokraatiast ja turumajanduse mudelitest, luues uusi väärtussüsteeme ja elustiile ning pidades meeles, et endises sotsialistlikus riigis on tegelikult käimas võitlus turumajanduse lõpliku kuju määramiseks. Ning last but not least, suhtekorralduse ülesanne muuta turumajandus ja demokraatia toimimine tõhusamaks.
Olles aastaid end kurssis hoidnud sellega, mis mu sünnilinnas toimub, pole ma ei suhtekorralduse alal töötava inimesena, suhtekorraldust õpetava inimesena, kodanikuna Kuressaare tänavalt, ega lehelugejana ja linna ja maavalitsuse uudiste tarbijana, kui ka saare suveelanikuna (seega siis ka teatud omavalitsus teenuste tarbijana) aru saanud, mis on Kuressare ja Saaremaa ka laiemas mõttes suhtekorraldustegevuse eesmärk, sisu, plaan, tulevik...Suhtekorralduslikust tegevusest professionaalile (julgen end siiski sel ala professionaaliks nimetada, omades veidike kogemust ja natuke haridust suhtekorralduse valdkonnas) arusaadavaid jälgi ei ole.On vaid hulgaliselt pressiteateid ja muud ühesuunalist infopudi. Sekka kuulsamate ametnike eneseesitlust ja promotsiooni. And so what? Küsiks selle peale küüniliselt. Mida siis kodanikul sellest kõigest kasu on? Kus see suhtekorraldustegevuse efektiivsus ja täidetud rollid siis on? Mis kujul? Mis vormis? Mis on Kuresssare elanikud sellest kasu saanud, et neil linnavalitsuses suhtekorraldaja on, tulevikus lausa e-suhtekorraladaja (tule taevas appi, see kõlab veel pornograafilisemalt kui e-ämmaemand...)
Puudub kodanikule lihtsalt arusaadav selge ja strateegiline kontseptsioon, kuidas kodanikke informeerida (pressiteate meediale saatmine on klassifitseeritav kõige primitiivsema ja algelisema PR töö alla, ja selleks pole vaja suhtekorraldajat tööle võtta. Iga keskhariduse omandanud inimene, kasvõi näiteks asutuse sekretär võib pressitetadete kirjutamise ära õppida, ja selleks pole vaja PR firmat ega ka PR inimest palgata.). Puudub selge ja strateegiline kontseptsioon kuidas arendada dialoogi kogukonnas, kuidas soodustada demokraatlikke väärtusi hindavat ja tõhusalt toimivat kodanike ühiskonda Kuressares... Jne jne. Leheruumist jääb puudu, et kirjutada üles kõike seda, mida suhtekorralduslikus mõttes Saaremaal ja Kuressares ei ole...Lihtsam on vist siia kirjutada seda, mis on, sest seda on vähem... On suur skandaal ja suhtekorralduse eriala lagastamine Kuressares. On riid ja tüli ja ebaeetilised lahendused, on ebaprofessionaalne suhtumine ja arusaamine suhtekorraldusest, on eksperiment, mis sisuliselt on absurdsuse tipp ja mille kohta profina küsiks, et mis see suhtekorralduse eesmärk siis sellisel kujul oleks, missugust suhtekorralduslikku tööd e-formaadis teha saab?...pressiteadete kirjutamine ja e-mailiga lehtedele saatmine? Sellisel juhul soovitan - makske oma sekretärile paar tuhat raha kuus juurde, ma õpetan ta (tasuta muideks, heategevuslikus korras) professionaalselt kirjutama pressiteadet. Ja te hoiate kokku 10 tuhat krooni kuus (aastas siis juba päris soliidne summa) mõttetuid kulutusi. Ja kui see raha siiski Linnavalitsusel üleliia on, siis võiks seda millekski tõeliselt heaks kasutada.
Suhtekorralduse asjus aga tasuks enne natuke õppida ja mõelda, et mis see suhtekorraldus tegelikult on, ning kuidas ja milleks seda Kuressares vaja läheb...Üsna tihti on nii, et organisatsioon peab enne õppima ja arenema, et oskaks suhtekorraldust targalt kasutada ja ka suhtekorralduse tegemist peab enne õppima. See on amet nagu iga teine. Niisama moepärast pole mõtet seda vana ja auväärset ametit lörtsida. Kahju, et kevadise lumesulamisega sellised inetud ja ebaporfessionaalsed asjad ka lume alt ja inimeste peadest välja sulavad...
Edit: toimetatud versioon ilmub lähipäevil ajalehes OMA SAAR

Huvitavaid kohti USA presidendi kampaaniast: Sir Elton on kampa vöetud

2008-03-27T11:55:00.006+02:00

Olen nüüd umbes aasta jälginud, et mida ja kuidas teeb Hillary Clinton oma presidendiks saamiseks.
Pöhiliselt küsib raha muidugi. Iga nädal tuleb minu postkasti mail vöi kaks, vahel ka kolm, kus antakse teada valimiste protsessist - mis toimumas, kes kellele on ära teinud, ja loomulikult küsitakse ka raha. Vahel kirjutab ka Hillary ise, st tema nimi on kirja all. Kuid kirjutavad ka Bill ja Chelsea ja muidu toredad inimesed.
Paar päeva tagasi teatas mulle Hillary, et Elton John on asunud tema kampaaniat toetama, ja annab sel puhul New Yorkis kontserdi. Täna sain samast üritusest kirja Chelsealt...Kusjuures, kirjas oli lausa kaks korda punasega välja toodud link, kus saab Hillary kampaania ja Eltoni kontserdi jaoks annetada raha.
Chelsea kiri ise on selline, lugege ja kaiffige stiili - kultuurierinevused Ameerika ja Euroopa mandri vahel on ikka väga suured. Samas, eks öppida vöib ju igast asjast, ja omas kontekstis nad kampaaniaid oskavad teha, selles pole kahtlustki... ja klikkide raha annetamise linkidel ka...

Dear Kaja, When I heard that Elton John was throwing a concert in New York for my mom's campaign, I knew it was going to be a night I didn't want to miss. Want to join me there? My mom's campaign is bringing two supporters and their guests to New York on April 9 for both Elton John's one-night-only concert and the party after the concert. It's going to be a great night and a great time. It's such an important time to support my mom's campaign. There are big contests coming up, starting with Pennsylvania, and I know she can win with your support. She's working so hard out on the campaign trail, and I know that your support makes a real difference to her and this campaign. Enter now and you might join me, my mom, and Elton John for his one-night-only concert in New York on April 9. Make a contribution today. https://contribute.hillaryclinton.com/eltonconcert.html?sc=1719&utm_source=1719&utm_medium=e&ta=0 I talk to a lot of people who are excited to see my mom win and be the president we all need -- and who are working hard to help make that happen. It means so much to me to know that there are so many people like you who believe in my mom and are working to help her win. I know that she'll be such a great president and she will win, but not without all our help. And what better time to help than right now? Please contribute today. Enter and you might be joining me, my mom, and Elton John for a concert in New York! https://contribute.hillaryclinton.com/eltonconcert.html?sc=1719&utm_source=1719&utm_medium=e&ta=0 I'm so grateful for everything you're doing to help my mom win! Thank you! Chelsea

Kokkuvõtted Euroblog 2008 sümpoosiumilt

2008-03-24T20:43:00.004+02:00

Kogu konverentsi saad videokokkuvõttes vaadata SIIT.

Ja konverentsi esitlusi pääsed lugema SIIT.

Kampaaniate ilust

2008-03-23T21:41:00.002+02:00

Aeg ajalt tuleb elus ikka ette olukordi, kus on vaja ennast natuke reklaamida või mõni toode-teenus-otsus rahvale promoda jne. Reklaami ja suhtekorralduse ala inimesed kasutavad selleks sageli erinevaid kampaaniaid.
Praktikas on tavaliselt nii, et kampaania korraldajad loodavad kampaaniast enestele tulu tõusvat - nii rahaliselt kui ka hea maine nimelist tulu. Ja kui kampaania on porfilt tehtud - huumoriga näiteks, nagu viimasel ajal mõnusate ja mõjukate eesti reklaamikampaaniatega on olnud..., siis on tegelikult ju kõik päris hästi.
Ometi on olemas üks dimensioon kampaaniate juures, mis Eestis paraku vähe kasutusel on olnud - nn sotsiaalse dimensiooniga kommertskampaaniad...
Eestis olen märganud selget lahterdamist - kui me ikka müüme midagi, siis täie rauaga ja intensiivselt - hoolimata väga, et kas keegi ostab ja mis kasu ostja asjast saab - noh vahel on mingi boonus ka pakutud, kuid see jääb väga kitsale ja materialistlikule tasandile.
Ja on poliitreklaamid, kus räägitakse, mis kasu kodanik saab, kuid see on selline kahe otsaga asi, et...
Ja on selgelt sotsiaalset kasu silmas pidavad kampaaniad, minu arust kõige sümpaatsemad - lastele või haiglatele või millele iganes toetuse ja abi hankimiseks, ühiskonna valupunktidele ja probleemidele osutamiseks, jne...
Täna aga sattusin Soomes huvitava kampaania pela, mida NOVA raadio teeb koos Cif koristusfirmaga. Nuta või naera, sisult esmapilgul puhas toote müügikampaania koos firma promoga, aga ühe olulise nüansiga. Selgelt ja jõuliselt tunnetatud nüansiga - kampaania põhirõhk oli hoopis sellel, mida ühiskond ja meie keskkond siin Soomes peaks kasu saama, ja kuidas kodanikud kaasatud oleksid, ja huvitatud selles kampaanias osalemisest... Ja alles siis kolmandas või neljandas järjekorras tuli kampaaniat korraldava ja finantseeriva firma nimi ja muud sellised asjad, mis meie kampaaniates tavaliselt edevalt alati esikohal kõlguvad...
Nimelt kampaania selline, et inimesed üle Soome otsiksid välja annaksid teada avalikke kohti üle maa, mis vajaksid puhastamist, koristust...Mannerheimi ratsamonumendi pesemisest kuni Lahti avalike ühiskondlike majade mustade akendeni välja, avalikest vetsudest ja läbikäigukohtadest rääkimata... Ja siis koristamist vajavatest kohtadest teada andvate inimeste vahel loositakse välja kodune kevadine suurpuhastus meistrite abiga (Cif koristusfirmast). Ja avalikesse puhastamist vajavatesse kohtadesse saadetakse siis ka koristubrigaad peale - et kodumaa ikka kevadeks kenasti puhtaks saaks. Muideks täna selgus, et sellel kampaanial on ka teistpidine mõju - on üles äratanud ka veidi ehk laisad ja mugavad omanikud - näiteks see naine, kes täna kodupuhastuse võitis, andis teada Lahtis mingi hoone räpastest akendest ja kui see oli raadios siis maha hõistatud, olid järgmisel päeval koristajad platsis, ootamata ära ühiskondlikke koristajaid. Et nagu natuke au asi ka oma maine vara ikka ilusasti puhas ja korras hoida...
Sõnaga, mu meelest väga ilus kommertskampaania, kena sotsiaalse tundlikkusega tehtud ja ilusa eesmärgiga. Ja võitja pole üksnes firma, kelle tooteid nüüd kõik peaksid ostma ja tarbima minema. Võidavad kõik osapooled. Tõeline win-win olukord, mis on minu arust ärilise intelligentsi näitaja. Need kes vaid äris omakasu peale mõtlevad, on mo meelest veidi mühakad. Ikka peaks ka selge olema, et mida ülejäänud osalised asjast kasu saavad.
Kas keegi teab Eestis mõnd sellise sotsiaalse tundlikkusega tehtud kommerts kampaaniat? Mulle ei tule küll praegu ühtegi silme ette...Aga vb olla ma lihtsalt ei mäleta.

Sisekommunikatsioonist...

2008-03-19T00:32:00.002+02:00

Seekord läbi Tartu Ülikooli siselehe fookuse. Intervjuud saab lugeda SIIT.

Blogimine toob uued suhted ühiskonda

2008-03-07T13:22:00.002+02:00

Linda Järve kirjutas artikli blogijatest ELUKIRJA. Võiks ju mõelda, et miks niimoodi eakatele sellist asja kirjutada...Aga kui Linda teksti loete, siis saate aru, et teatud elutarkus ja elukogemus on blogimisel suureks eeliseks - teistele meeldib selliseid blogisid palju rohkem lugeda kui mingit suvalist jutuvada... Ehk siis. Minu hüpotees on, et blogimine annab võimaluse ka vanematel inimestel ühiskonnas kaasa rääkida - arvamusi välja öelda, väärtusi kujundada...Sest ega päevalehte ju tavaline vanaema liiga tihti ei satu, seltskonnakroonikasse samuti mitte...Ja äkki oleks aeg oma stereotüüpidest ses mõttes loobuda, et kui inimene on jõudnud teatud vanusesse, siis peaks ta ainult oma porgandipeenra ja lapselapsega tegelema...
Minu arvates Eesti ühiskonna häda ongi see, et vanemate inimeste sõna ei kaja ühiskonnas vastu. On mingi meediamull ja noored nn pseudostaarid ( a la ilmatüdrukud ja lusikaga enda kõdistajad) ja mitte väga noored, aga see eest tigedad poliitikud, kes avaliku ruumi sõnumeid disainivad. Tavaline tavalise targa ja elukogenud kodaniku rahulik tasakaalustav sõna on puudu.
Seega, kõik, kel mõtted peas liiguvad, blogima. Ma usun, et sellest muutub avalik ruum meie ühiskonnas ainult paremaks. Asju tuleb hakata targalt ja teadlikult nimetama, et need saaksid juurduda meie väärtushinnangute ja suhtumiste avalikul põllul.

Tegijal juhtub...

2008-03-07T00:31:00.002+02:00

Noor kolleeg eksis. Äripäev lõi risti. Sest ÄP-l on ideoloogia, et PR suhtlust ja uudiseid taunitakse, samuti PR üritusi.
Vahel aga on sellised üritused ajakirjanikele hädavajalikud, sest seal räägitakse ka asjast. Ja ajakirjanike ebakompetentsus maailma asjades on kahjuks üsna laiaulatuslik, kui nüüd viisakalt väljenduda. Paljalt terase mõtelmise ja vaheda sulega ikka head ajakirjandust ei tee, väheke teadmisi peaks ikka ka maailma asjadest olema...Sellistel üritustel reeglina seletatakse taustu ja kontekste. PR-kate roll on siinajakirjanikke aidata, õpetada asjadest sisuliselt aru saama, sest oleks ju ka absurd tahta, et see, kes hommikul riigikogust reportaazhi teeb, õhtul sama profilt näiteks medistiiniteemalise artikli kirjutab... Olen oma PR elus palju kohanud ajakirjanikke, kes teemadele pihta ei saa ja õppida ka aega pole, sest uus lugu ajab juba teist taga, ja üsna sageli nupp ka ei noki (noh näiteks olen kohanud majandusajakirjanikke, kes ei jaga tervishoiuökonoomikast midagi ja kirjutavad jama, ega ka mitte investeerimispoliitikast, ja kirjutavad jama - valesid fakte ja spetsiifilist erialast asja tõlgendatakse a la marinade müstificane, olen kohanud nn ajakirjanikke, kes ei tunne seadust ja ei oska seda ka seaduseraamatust lugeda, muideks - eriti raske juhus, aga teatud meediakanalite ajakirjanike puhul pole see üllatav... jne). Absurdseim lugu oli siis, kui üks majandusajakirjanik teatas, et termin reinvesteerima tähendab investorite poolset raha Eestist Rootsi ja Soome viimist, kui tegelikult oli pressiteade sellest, et reinvesteerima tähendab Eesti sidesüsteemi väljaehitamist (mille vilju me nüüd kõik rõõmsalt oma internettide ja muu taolisega naudime, ja see totu on edasi ajakirjanik, ja oma aastatetagust lollust vast ei mäletagi, ja kuna ta on sellisest meediaväljaandest, kus ajakirjanikke PR -kate korraldatud teavitusüritsutele ei lubata, siis ta töenäoliselt jääbki oma shedöövreid meediasse kirjutama, nii et üks või teine asjatundja ikka ja jälle ahastavalt juukseid kitkub, et voi vi..ujen kevät!, kuidas ometi võib teise inimese erialal niimoodi põrsa moodi lollisti songerdada)....Noh oma viis aastat pressiesindajana kündsin seda põldu ja lõpuks hakkasid mõned ikka aru saama ka, kuidas telekommunikatsioonisüsteemid Eestis toimivad ja ühisettevõtte majandus selle taustal. Ja kui ma siis aastal 98 ET-st lahkusin, siis veel pool aastat helistati moblale, et kuule Kaja, ET saatis sellise teate, et ole pai, seleta, mida see tegelikult sisuliselt tähendab...
Seega väga rumal ÄP-st PR-kate üle ilkuda, sest ega ühel universaal-nahhaalsel kirjamasinal ikka endal seda täielist karu aru pole ka, et kõikidest asjadest targasti ja õigesti kirjutada. See PR kate kartus Äripäevas on pigem nagu mingi poosetamine. Vähemalt mulle tundub nii. Selles puudub sisuline argument:) Aga eks ta ole - kultuur dikteerib otsused, otsused määravad teod, ja sealt see imago sünnibki... ja ka meediakanali imago kahjustub ja nad ise kannatavad, kui jälle mingit lapsus idioticumi lehte kirjutavad, sest ei saa aru, kuidas asjad tegelikult toimivad. Ses mõttes võiks ikka vahepeal ka tavalise ajakirjaniku mõne PRkaga kokku lasta. Praegu on nii, et vaid peatoimetajad ja muud VIP leheneegrid lõunatavad teiste väljavalitud isandatega - juhatuse esimeeste ja muude tegelinskitega...Kusjuures tehakse nägu, et see polegi PR-ikate lobby sellisel juhul. Et mis pole lubatud Jupiterile...või kuidas see ütlemine täpselt oli?

Artikkel Eesti PR kohta ...

2008-02-29T11:44:00.002+02:00

Rahvusvahelises PR uurijate ajakirjas on ilmunud. Ajakirja elektrooniline versioon asub SIIN.
Artikkel on Volume 20, Number 1, 2008.
Pealkiri on: “Stakeholder thinking and Pedagogical Approach in Public Relations Processes: Experience from Transition Society”, ja kuna ajakirja veebis veel viimast väljaannet üleval pole, siis saate lugeda artikli viimast versiooni, esilagu, mis minu arvutist Jöulukuu algul teele läks.

Inglisekeelne kommunikatsioonimagistri programm Tamperes

2008-02-11T23:16:00.001+02:00

MASTER'S PROGRAMME ON POLITICAL COMMUNICATION
University of Tampere, Finland
Duration: two academic years
Credits: 120 ECTS credits
Programme Period: spring semester 2009 (January) autumn semester>2010 (December)
Major subjects: Journalism and Mass Communication, Speech Communication and Voice Research
Application deadline: 3 March 2008
The aim the Master's programme is to increase students' capacity to critically analyze and evaluate the cultural and ethical characteristics of political communication. The courses in this programme focus on analysing the different aspects of political communication, for example, political campaign communication, political advertising, and the relationship between the media and political establishment.
Students taking part in the programme will be able to participate in courses organised by both the Faculty of Social Sciences and the Faculty of Humanities, including the Department of Political Science and International Relations, the Department of Journalism and Mass Communication, the Department of Speech Communication and Voice Research, the Department of Sociology and North American Studies/Department of History and Philosophy.
Teachers of the programme come from the participating departments as well as from other Finnish or foreign universities. The programme will be coordinated on behalf of the departments by the International School of Social Sciences. Studies in the Master's programme consist of lectures and seminars on theoretical and methodological questions, and supervised individual research for a Master's thesis. Complementing studies may be required depending on the student's previous study background. Studies require>active attendance and participation in classes. The courses are organised only once during the programme period.
The Master' Programme on Political Communication at the University of Tampere prepares the students to function, for instance, as political journalists, political campaign staffs and public relations officers. Major subjects in the programme are Journalism and Mass Communication, and Speech Communication and Voice Research. The Master's programme lasts for two academic years and leads to the Master of Social Sciences degree in Journalism and Mass Communication and to the Master of Arts degree in Speech Communication and Voice Research. Entry requirements: Students admitted to the programme must have completed a university level Bachelor's degree or equivalent in the major subject or in a closely related subject. A good command of English for academic purposes is also required. Other relevant merits and qualifications may be taken into account. No tuition fees.
For more information please contact: Ms Eveliina Permi, Planning officer tel. +358 (0)3 3551 7197 e-mail eveliina.permi@uta.fi website: http://www.uta.fi/isss

Kes kus kuhu ja kellega?

2008-02-04T16:27:00.001+02:00

Keegi on hakanud suhtekorraldajate liikumisi kaardistama, ja tööpakkumisi levitama. Vaata siia. Väga tänuväärt ettevõtmine. Viimati, kui Praktilise PR raamatut tegime olime tõsises hädas sellega, et kes kus on ja mida teeb. Nii et info inimeste paiknemisest eluliselt oluline, vähemaltb selle valdkonna inimestele
Samas põgusalt pilku heiteks on huvitavat trendi märgata - on tekkinud uusi slaavi nimega tegijad. Soovin neile südamest jõudu. Uued tegijad toovad alati uut värskust. Samas soovitan kõigil, kes end PR ametiga seovad, enne ala ikka natuke õppida. Siis on pettumusi hiljem lihtsalt vähem. Ei luba te ju oma hammaste kallale väljaõppimata hambaarsti? Miks te siis lubate oma kommunikatskiooni ja suhete protsesse juhtima inimese, kel selle ala koolitus puudu?
Toredaid tööelamusi kõigile PRkatele ja tarkust koguda tarkust.

Liputajate ajastu algus, ehk edasiminek võib olla ka tagasiminek...

2008-02-01T11:11:00.000+02:00

oleneb kust otsast vaadata....Kui Eesti sai iseseisvaks, siis sai meile selgeks, et üks paljudest asjadest, mis peaks olema meie uues ja omas Eesti riigis teisiti, on kommunikatsioonikultuur. Valisime vaba ajakirjanduse, sönavabaduse. Valisime inimeste õiguse olla informeeritud ja kaasatud...Ja ütlesime selge ei Nõukogude stiilis propagandale. On ju vana töde juba see, ja meediauurijate poolt ka läbi analüüsitud, et Nõukogude ajal täitis ajakirjandus suhtekorralduse rolli. Sest suhtekorraldust kui sellist totalitaarses ühiskonnas ei eksiteeri. Sel lihtsal põhjusel, et...Suhtekorraldus peab ikka ja alati arvestama demokraatia põhiprintsiibiga - inimesel on õigus teada ja inimesel on õigus öelda...Neid õigusi meil ju NL-is polnud.Nüüd aga on toimunud mutatsioon. Inimestel on õigus öelda ja mõelda, ja olla informeeritud...Aga teda lihtsalt ei võeta kuulda. Küll aga on inimene sunnitud taluma taas lauspropagandat, sest möned meediakanalid on asunud taas ajakirjanduse tegemise asemel suhtekorralduse funktsiooni täitma, nn propagandistliku inforeerimise funktsiooni. Kuid sellises teostuses ei ole see enam ei ajakirjandus ega suhtekorraldus. Sest on vastuolus mõlema eriala heade tavade ja professionaalsuse prkatikatega...Jah, omavalitsuse asi on inimest informeerida, ja inimene peab teadma, kuidas asjad on. Aga demokraatlikes riikides on hea tava, et rahvast ei informeeri mänguväljakute ehitamisest linna ja teede remontimisest linnas vöi maal poliitik, suur juht, tsaar, ega keiser. Sest see on nii või teisiti alati ja ainult isikukultusliku ja propagandistliku maitsega ettevõtmine. Ja peab ikka täiesti eluvööras inimene olema, et seda mängu läbi ei näe..Demokraatlikes riikides toimub nn kogukondlike suhte (ingl keeles termin community relations) korraldamine nii, et rahvast informeerivad asjadest need ametnikud, kelle pädevus on asju korraldada ja lahendada. Sest kommunikatsioonist algab kultuur, kultuurist algab kommunikatsioon. Ja poliitikute asi on teha poliitikat, ehk siis tagada süsteemi toimimine nii, et ametnikud saaksid neid lahendusi teha ja inimestel oleks hea. Ja sellest saavad inimesed aru ka siis, kui poliitik end igal pool ja avalikult ei liputa. Avalikud liputajad saavadki lõpuks liputaja maine. Poliitilises keeles nimetatakse seda vist propagandaks?Ja see on põhjus, miks ma armastan Jyväskylä linnapead. Ta on suurte tegudega mees, ja kaua linna juhtinud. Aga ta ei ole liputaja.
P.S postituse kirjutamise mõte tekkis peale tänaste lehtede ja blogide postituste lugemist. eiti tänud Sirjele, seste tema selge sõna inspireeris eriti

Kruvikeerajaga aju kallale?

2008-02-01T09:21:00.000+02:00

Tänane Postimees kirjutab, et Pärnu linn võtab suhtekorraldusfirma oma mainet kujundama...Ok, see on minu viga, et ma sellest firmast ega sellest firmaomanikust miskit ei tea - ju ta pole oma suhtekorralduslikke kangelastegusid siis veel nii avalikult teinud, et neist kõigile kuulda oleks. Või pole ma lihtsalt kursis.

Aga üks vastuolu selles uudises oli küll tore. Nimelt see, et tegelikult ei saa mainet nagu eriti kujundada, sest maine kujuneb teiste inimeste peas - nende peas, kes sind kuulavad, vaatavad, sinu tegusid kogevad, käitumist näevad, sinu tehtud otsuste järgi oma elu peavad sättima. (Lugege ka hea kolleeg Aune Pasti Maine raamatut, mille Äripäeva kirjastus on välja andnud. Aune on maine kujundamise asjus küll asjatundja)
Ja kurb tõsiasi on see, et kui miski arvamus või hoiak on teise inimese peas, siis sa ei saa seda kunagi otseselt mõjutada. Sa ei saa minna selle teise inimese kolba juurde ja öelda, et tead, ma tahan, et minu maine oleks sinu silmis hea, ja nüüd sa pead minust paremini arvama hakkama, või mis veel absurdsem - lähed mehhaaniliselt teise kolba kallale ja programmeerid inimese suhtumised ja hoiakud ümber. See ei ole lihtsalt võimalik, füüsiliselt. Ja seetõttu pole mõtet ka selliseid lendlauseid nagu "kujundame teile positiivse maine" lennutada. See on ebaprofessionaalne ja teoreetiliselt võimatu lubadus.
Mida aga saab ise teha omale hea maine saamiseks?
Värk selline, et tegelikult hakkab kõik peale otsustest - milliseid otsuseid sa vastu võttad ja mismoodi nende otsuste valguses käitud ja tegutsed... Sellest see su maine tuleb. Seega, sisuliselt peaks see konsultatsioonifirma suutma paremaks muuta Pärnu linnavalitsuse otsustamisprotsessid, muutma Linnavalitsuse käitumist ja tegutsemist selliseks, et inimesed Pärnu linnas neist lugu pidama hakkavad ning sellega koos ka neist hästi arvama oma meeltes ja keeltes...See ei ole ka võimatu, aga seda suudavaid vaid suhtekorralduse "raskekaallased", ehk siis inimesed, kel kogemust kommunikatsiooni strateegilise planeerimise ja muude selliste asjadega (Powerhous, ma arvan, et oleks näiteks suutnud, teades nende tegemiste portfoliot)...Ja praktika näitab, et tegelikult sellised aktsioonid ei ole eriti teostatavad konsultatsioonifirma poolt. Konsultant võib olla abiks. Aga see on organisatsioonisisese PR meeskonna töö. Teoreetilist tuge õigeteks valikuteks pakub Helsinki professor Leif Aberg siin oma profileerimise kontseptsiooniga...
Hea maine on tegelikult ju lugupidamine...Ja lugupidamist saab vaid välja teenida...

p.s: Pilti klikkides satud ka teemakohasele kirjutisele

Kuidas oma söna maksma panna?

2008-01-29T16:14:00.000+02:00

Kommunikatsiooniteoorias on see reegel, et kes esimesena oma sönumit saab välja öeldud, see on vöidumees, nii öelda...Ja kui sa sinna kommunikatsioonivoogu oma sönumitega ei lähe, ei jöua, ei jaksa, ei taha minna, siis sa lihtsalt ja labaselt kaotad kontrolli olukorra üle. See on ka see pöhjus, miks näiteks ajakirjaniku küsimise peale ikkagi ja alati kasulik ja tervisliku vastata ja kommenteerida oleks.
Samas lollilt aktiivselt ja pioneerilik- entusiastlikult ka end nüüd meediasse toppida ei tasu, sest uskuge, teie positiivne uudis sellest, kuidas teil köik hästi läheb, on oluline teile endile, teie töötajatele, teie töötajate peredele, teie partneritele, sidusrühmadele, sihtrühmadele...Aga laial avalikkusel pole sellega tavaliselt miskit pistmist.
Ning, ega siis meediat ei saa ka möjutada-sundida, teoorias vähemalt demokraatliku ühiskonna meedia kohta nii räägitakse...Nii et kui ajakirjanik teilt küsimusi küsib ja teie kenasti neile vastate - sest auke ju kommunikatsioonivoo sisse ei tohi jääda - kui teie ei kommenteeri, siis keegi teine vastab ja kommnteerib, ja seda juttu te enam ka juhtida ei saa, siis vahel jääb ikka midagi keelele meelele kripeldama ja ...
Köige tervislikum organisatsioonile on teha endale siis selgeks, kellele mida öelda tahetakse, ja miks.
Ja siis seejärel tuleb välja arendada oma kommunikatsioonikanalid, ja seda teha professionaalselt, ajakirjanduslikult professionaalselt , mitte propagandistlik professionaalselt (järgides samu printsiipe, kuidas Suur Meedia oma asja teeb - sönaga uudisloo printsiip nii sisus kui loo ülesehituses, ja ilma isikukultuslike elementideta, nagu praegu omavalitsuste paljud omad ajalehed on), sest kommunism ja muud -ismid on minevik...vist?
Sönaga - oma ajaleht kindlale sihtgrupile infoks ja harimiseks, mitte enese sabanupu upitamiseks...Korralik ja atraktiivne Interneti lehekülg, ja omadele Intraneti poiss, vahva ja lugema kutsuv. Ning löpuks veel oma blogi - oma osakonna blogi, oma toa blogi, oma asutuse blogi...Oma kolleegide blogide blogi.... Blogid on kasvav trend ja suurepärane vöimalus arendada interaktiivset ja vastutustundlikku suhtlust. Blogid liigitatakse küll sotsiaalse meedia alla, kuid organisatsioonide kontekstis, sisekommunikatsiooni funktsiooni täites peaksid need ikkagi jääma ametlikeks kanaliteks, vöi siis poolametlikeks. Aga kui organisatsioon on liberaalne, moodne, innovatiivne, siis miks mitte lubada töötajatele ka päris oma sotsiaalne meedia organisatsiooni liikmete ja esindajatena. Igatahes, Eestis on blogimine arenemas kiiresti. Viimase kuu kokkuvötet blogipuu köögist saate lugeda SIIT.
Olge targad, ja juhtige oma kommunikatsioone, pange oma söna möjuma, sest sönal on JÖUD.

Mis vaevab sinu südant, eesti poliitik?

2008-01-14T00:07:00.000+02:00

No mitte kuidagi ei saa aru, mis häda nendel eesti poliitikutel on, mis neid ometi vaevab? Jutu järgi ajavad nagu kõik kanget ja kõvat Eesti Asja, aga tegutsevad ikka nagu vanad kommunistid kunagi...No nüüd see Tallinna linnavalitsuse otsus meedia ja propaganda eelarvet suurendada ja propagandalehe ilmumist tihendada...
Kõik see oleks suurepärane ja kena, kui kogu ettevõtmise eesmärk oleks inimeste sisuline ja tegelik informeerimine...(Ja kui see nii on, siis palun juba ette vabandust, et siin oma hoiakus ülekohtune olen...)AGA mu intuitsioon ütleb, et seekord on jälle nii nagu tavaliselt - ikka propaganda purjedega edasi - linnapea kui isake Lenin esiküljel ja igal järgneval küljel küll avamas ja sulgemas, küll lükkamas ja tõmbamas...jne jne, väiksemad jupijumalad riburadapidi järgi...Oh jah, ei lõpe see õudusunenägu...Kuigi NIIVÄGA tahaks uhkust tunda eesti ja eestlaste kommunikatsiooni kultuuri üle...
Aga ürtan veel tuuleveskitega võidelda, ja soovitan...
...vaadake, austet endised ajakirjanikud, kes nüüd linnavalitsuse propaganda vankrit vedamas, natuke demokraatlikes maades ringi KUIDAS TEGELIKULT omavalitsuste infolehti tehakse...ja võtke õppust. Pole vaja jälle ühte ebaprofessionaalse PR juhtumit valmis munserdada...Suhtekorraldus ei ole sama mis nõukaaegne propagandistlik ajakirjandus. Jah, Targad on öelnud, et Nõukogude ajal täitis ajakirjandus osaliselt suhtekorralduse rolli...Ja nii ta oli, sest suhtekorralduse funktsiooni totalitaarses ühiskonnas ei aktsepteeritud - seal oli sisuline ideoloogiline vastuolu...Suhtekorraldus on demokraatliku ühiskonna nähtus ja selle praktiseerimisel tuleb ka selle ühiskonna mängureeglitest lähtuda...Eelkõige inimese õigusest olla informeeritud ja mitte saada propageeritud. Ehk siis ka inimese õigust oma arvamusele ja mõttele ja sõnale tuleb lugu pidada...Ning kodanikku ei tohi solvata labase ajupesu ja propagandaga...See ei ole kodanike lugupidav kohtlemine...Ja kui poliitik teeb head oma rahvale, siis osatakse seda ka ilma labase propagandata väärikalt hinnata. Ja kui poliitiku teod on kesised, siis teeb propaganda ainult halba selle juures, sellele kesiste tegudega poliitikule, nimelt...
Aga see on muidugi kena, et PR eelarvet suurendatakse...Annaks nüüd keegi mõistust seda suurenenud eelarveraha ka professionaalselt ja asjalikult ja eesmärgipäraselt kasutada...

Õppetund 1: Kuidas informeerida inimesi?

2008-01-06T20:55:00.000+02:00

Et minu sissekirjutised siin blogis ainult kriitikaga ei piirduks, otsustasin teha ühe näidis kommunikatsioonistrateegia kondikava. Selle kohta, kuidas võiks ja peaks üks riigiasutus, kes näiteks töötab välja prügi sorteerimisega seotud seaduse, sellest ka erinevatele koostööpartneritele ja siht ning sidusrühmadele teada võiks anda.Käesolev kirjatükk on simulatsioon, ja tehtud ilma olulist strateegilist infot omamata. Ja väga tõenäoline on, et paljud nendest tegevustest on ka tehtud praktikas, ka selle prügiseaduse kontekstis...Kuid - oluline on kompaktsus, sõnumite ühtsus, ja koostöö koordineeritus, ning tundlikkus avalikkuse ootuste suhtes, vastutus idee realiseerumise eest...Ja sellest lähtudes on kavand koostatud.

I etapp: Seaduse valmimine
1. Seadust valmistava asutuse Kommunikatsiooni ja suhtekorralduse osakonna roll selles faasis on aktiivne osalemine seadusloomes ja organisatsioonile avalikkuse hoiakute, suhtumiste ja tulevaste seadusejärgijate jaoks probleemsete seisukohtade väljaselgitamine, ja seadusetegijate informeerimine, et vat kui tehakse nii, siis sellest tulevad inimestele sellised ja sellised probleemid, või et see ja see lahendus on hea ja inimesed saavad seda rõõmsasti ja rahulikult järgida.Sõnaga - avalikkuse võimalike hoiakute ja suhtumiste peegeldamine, võimalike ettetulevate probleemide, riskide, ebakõlade ennetamine. Ehk siis uuringud ja nende tulemuste tutvustamine organisatsioonile.
2. Teine oluline roll selles faasis on kindlasti oluliste koostööpartnerite defineerimine - kellest hakkab sõltuma edaspidi selle seaduse edukas elluviimine?, kes on need võtmelülid, kes hea idee väga heaks praktiseerivad, ja kust võivad tulla tagasilöögid, ja millised need on?. Neid olulisi koostööpartnereid nimetatakse primaarseteks sidusrühmadeks, ja oluline on plaanida ka edaspidisi kommunikatiivseid tegevusi koos nendega. Seega tuleks rajada ka nn koostöösillad kommunikatsioonistrateegia osas.
3. Koostada kommunikatsioonistrateegia, tuginedes eelpool nimetatud uuringutele ja seaduse sõnumitele. Koos primaarsete sidusrühmadega.

II etapp: Seadus valmis
Kommunikatsioonistrateegia elluviimine - koos süsteemse ja teadliku tagasiside kogumisega

Kommunikatsioonistrateegia peaks aga sisaldama järgmisi nn strateegilisi asju:
1. Selged eesmärgid, mis kogu tegevusel on - a la suurendada kodanike teadlikkust loodussõbralikust jäätmekäitlusest....jne jne, soovitavalt peaksid olema ka plaanitud protsendid, milline teadlikkuse protsent näiteks on aasta pärast, milline kahe aasta pärast jne.
2. Selged, lihtsad, meeldejäävad sõnumid, mis kogu ürituse ideed kannaksid ja eesmärke tutvustaksid
3. Koordineeritud tegevusplaan - mida teevad seaduse väljatöötajad, mida teevad omavalitsused, prügifirmad, kuidas kaasatakse kaupmehed (et näiteks oleks võimalik poest biojäätmete kotte osta jne)
4. Meedia briifimine (NB! pressikonverents pole kohane, vajalik on ajakirjanikele sisuline õpetamine ja teemaga detailideni kurssiviimine, sest kui meedial puudub adekvatane inf või hakkavad ise tõlgitsema seadusi, võib tekkida väärkäsitlusi).
Samuti tuleks planeerida sisulisi alternatiivseid meediakanaleid, näiteks spets prügilehed otse kodanikele postkastidesse jne. Suure meedia roll peaks olema sekundaarne, toetav. Sisuline informeerimine tuleb teha otse inimestele.
5. Kamapaaniad, tegevused elanike koolitamiseks, erinevatel tasanditel, erinevates piirkondades - lasteaiast alates kuni omavalitsuste korraldatud üritusteni välja - a la preemiad kiireimale seadusjärgijale vallas, või prügisorteerimise õppepäevad, või võistlus vaimukamale prügisorteerijale...ja lastele näiteks mingeid prügikolli joonistusvõistlusi jne...Mängu ja naeru ka lisaks, sest teema on selline, millega saab ka mängida...Aga samas see ei tohiks põhisõnumeid ja sisulist koolitumist ja informeerimist varjutama hakata...
6. Pidev tagasiside ja monitoorimine, kus tulevad esile probleemid, kus ei saada asjast aru, kus tekivad tõrked...ja mitte ainult meediamonitooring - sisuliselt see on täiesti mõttetu, sest meedia auditoorium on nii abstraktne ja anonüümne, et selle kaudu ei saa kuidagi tagada maksimaalset kodanike teadlikkuse tõusu...Uurida ja jälgida tuleb seda, kuidas inimesed tegelikult asja omaks võtavad, ja mis osas tuleb näiteks olemasolevat kommunikatsioonistrateegiat korrigeerida...
7. võib olla midagi veel... kindlasti tuleb planeerida ka ressursid, nii raha kui inimesed...ja kindlasti tuleb tegevus jaotada pikemale ajalisele perioodile ja igale perioodile omad alaeesmärgid oleksid ka kasulikud, sest nii saab paremini strateegiat ka korrigeerida, kui mingi aspekt või tegur muutub.
OK nüüd läks fantaasia lendama, aga põhimõtteliselt saaks seda teemat inimestele arusaadavaks ja lihtsaks ja meeldivaks teha. Sest see on lihtne ja meeldiv ja vajalik asi.
Suhtekorraldaja põhiline ülesanne on see, kuidas organisatsioonide tegevus muuta selliseks, et see oleks tema erinevatele siht ja sidusrühmadele vastuvõetav, nende suhtes vastutustundlik ja positiivseid tundeid tekitav, ka siis kui on tegemist negatiivsete ja ebamugavate asjadega. Ka halba tuleb õppida tunnistama, kui seda on vaja. Prügicase on aga ju ainult ja väga positiivne, seda isegi maailmarevolutsiooni seisukohalt. Ja päris otu peab ikka olema see organisatsioon, kes sellise positiivse kommunikatsioonivõimaluse luhta laseb, sest probleeme ja halbu asju tuleb igapäevaselt nagunii ette.
Eks siis nüüd asjaosalised ise võivad analüüsida, et mida on tehtud ja mida pole, ja kindlasti leitakse sadu selgitusi, et miks mitte nii ja naa...AGA. Oluline on tulemus. Kui inimesed teavad ja on õnnelikud, siis on hästi. Kui inimesed on segaduses ja ei tea, ei oska, siis on asi valesti. Nii lihtne see asi ongi. Juhtum läheb vaid järjekordse õppetunnina kirja. Seda minu kavandit siin sobib muideks kasutada ka muudel juhtudel. See on reeglina sama iga kord, kui mingit olulist asja vaja rahvale selgitada.Ainult sõnumid on iga kord erinevad ja eesmärgidki võivad muutuda...

Jälle üks õpetlik näide suhtekorraldajate tegemata tööst

2008-01-05T13:52:00.000+02:00

Mind isiklikult ajab alati väga kurjaks olukord, kus suhtekorraldajad praktikas tegelevad sisuliselt jamaga - ehk siis saadavad mingeid enamasti mõttetuid pressiteateid ja üritavad luua nn positiivset imagot jne jne. Kui aga tegelikult ja sisuliselt on olukorrad, mida suhtekorraldajad saavad ja peavad lahendama, siis jäetakse see töö tegemata. Lihtsalt. Sest muu jamaga tegelemise kõrvalt ei jätkus enam jõudu, ja üsna sageli ka ei saada aru, ja ei mõisteta, mis on see suhtekorralduse roll organisatsioonides.
Viimaste nädalate aktuaalne teema muude teemade kõrval on olnud segadus ja teadmatus prügisorteerimisega...Nii ajakirjanduses, blogides, kui ka inimeste omavahelistes juttudes. Ega inimesed ju põhimõtteliselt selle uue otsuse vastu ei ole. Probleem on vaid selles, et süsteem on lõpuni läbi mõtlemata. Ja eriti ebaprofessionaalselt on välja kukkunud selle otsuse kommunikatsioon ja selgitused avalikkusele. Ehk siis - kõik räägivad, aga sõnumid on ühtlustamata - puudub nn integreeritud organisatioonidevaheline koordineeritud sõnum, puudub selge seisukoht, puuduvad selged ja täpsed juhised, instruktsioonid ja õpetused. Ja isegi kui need on kuskil olemas, siis on neid nii puudulikult kommunikeeritud, et ausalt öeldes, ülikooli haridusest ei piisa, et sellest kõigest selget sotti saada...
Suhtekorraldusel on ühiskonnas neli pluss üks rolli. Neli rolli on seotud valdavalt organisatsiooni siseste tegevustega - juhtiv roll (suhtekorraldajad osalevad juhtimisprotsessis, ja organisatsioon kasutab suhtekorraldust oma strateegiliste eesmärkide väljatöötamisel ja elluviimisel), reflektiivne roll (suhtekorraldajad jälgivad organisatsioonile erinevate oluliste sihtrühmade hoiakuid ja ootusi, ja edastavad neid organisatsioonile, et organisatsioon saaks oma tegevust senisest enam sihtrühmade ootustele vastavaks kujundada), hariv roll (suhtekorraldajad vastutavad organisatsiooni kommunikatiivse kompetentsi eest - et organisatsiooni liikmed, ja eelkõige juht oskaks rääkida, ja esineda ja omi tarku mõtteid selgelt ja arusaadavalt väljendada, et organisatsioon tunnetaks oma vastutust ühiskonna ja sihtrühmade ees ja oskaks ka vastutustundlikult otsustada ja käituda jne), operatiivne roll (pressiteadete koostamine, meedia abistamine, ürituste korraldamine jne). Ning viies roll on pedagoogiline roll - suhtekorraldajad on vastutavad selle eest, et organisatsioonidele olulised sihtrühmad teaksid organisatsiooni otsustetest ja oskaksid käituda õieti ja korrektselt, kui muutuvad kombed, reeglid, tavad...Sihtrühmi tuleb koolitada, õpetada. Ja see, kui nad ei ole piisavalt kompetentsed, ei ole mitte nende süü, vadi puuduliku õpetamise tulemus. Suhtekorralduses on üks äärmiselt oluline printsiip - sihtrühmi (erinevaid, nii sisemisi kui avalikke, ei tohi jätte unarusse. neisse ei tohi suhtuda, et ok mul on see inf pandud kuskile netti ja las nad seda sealt otsivad ja lollid on need, kes ei leia...suhtekorraldaja peab nii kaua õpetama seletama, selgitama, teavitama, kuni on veendunud, et viimane kui üks nägu, kes asjast peab teadma, tegelikult ka asjast teab...
Kas ma olen ülekohtune meie omavalitsuste ja prügifirmade pr-kate suhtes, kui väidan, et nende töö uue prügiseaduse tutvustamisel on olnud minimaalne ja seega pr professionaalselt kasin?

Soomlased hädas oma kriisi ja kommunikatsiooniga

2007-12-19T19:45:00.000+02:00

Nokia veekriis ei taha vaibuda. Esile tulevad ikka uued ja uued tahud. On kahtlused, et kommunikatsiooniga on vassitud ja ametnike tegevust püütud varjata... VAATA MTV HOMMIKUPROGRAMMIS NÄIDATUD INTERVJUUD.
Mulle töesti meeldib see, kuidas soomlased siiski enesekriitiliselt analüüsivad oma möödalaskmisi. Kas keegi mäletab Eestis sellist tehtud vigade analüüsi möne kriisijuhtumi puhul ja muidu ka?

Kas riigid ja rahvad ja linnad peavad ennast müüma?

2007-12-17T16:44:00.000+02:00

Brand Estonia projekt tuli Eesti jaoks ilmselgelt liiga vara, ja ajale ja olukorrale mittesobivate selgitustega...isiklikult arvan, et idee oli innovatiivne ja kui see projekt oleks töesti sellisena teoks saanud, kui seda kavandati, oleks see olnud väga köva söna, ja kasulik Eestile mitmest aspektist.
Aga mis seal ikka vana asja meelde tuletada.
Soomes on viimasel ajal palju Soome brändimisest räägitud - küll mitte nii otse sellises sönastuses, kuid sisuliselt...Mitmeid TV saateidki ja arutlusklubisid jne. Soome tugevusi ja nörkusi, rahvuslikke stereotüüpe arutatud...
Soomlased on aru saanud, et kui soovid midagi saada, pead oskama seda küsida ja pead oskama ka midagi vastu pakkuda - ehk siis kui soovid, et raha tuleks riiki turismist , vöi välisettevötlusest vmt, siis pead seda keskkonda ka atraktiivse ja kutsuvana välja näitama, kas siis brändiga vöi ilma, vöi kuidas iganes. Aga kontseptsioon peab olema ja kokkulepitud pöhimötted, mida vahel ka väärtusteks nimetatakse, nende pöhimötete pöhjaks.
Kesk Soome on viimasel ajal eriti jöuliselt ennast välja hakanud pakkuma, ja seda igal rindel - ja tulemusi on töesti - Jyväskylä kuulub Soome kolme kiiremini areneva linna hulka...Ja nüüd just sai valmis meie Kesk-Soome nn "brändimise" kontseptsioon - Inimtehnoloogia Kesk-Soome. Interneti lk pääseb siit. Ma arvan, et mötlemisainet oleks mitmelegi Eesti piirkonnal, kuidas end väärtustada ja seejärel maailma maha müüa.

Emmega koos kampaanias

2007-12-14T02:13:00.000+02:00

Jälgin juba pikemat aega, kuidas Hillary Clinton oma presidendikampaaniat teeb...Viimased kampaania uudised on huvitavad - mängu tuli Hillary ema.
Huvitav strateegiline käik. Ilmselgelt rõhutakse perekondlikele väärtustele, vanematele inimestele, emadusele...Tundub, et töötab ja mõjub. Kevadel USA-s olid kõikjal müügil presidendikandidaatide näopildiga märgid. Kõiki oli saada, vaid Hillary oli lootusetult lõppu müüdud...
Eralaselt asja analüüsides tuleb tõdeda, et Hillary kampaania on väga oskuslikult planeeritud - selgelt segmenteeritud, kindlate sõnumitega kindlatele kitsastele sihtrühmadele, eesmärgiga, selge eesmärgiga mõjutada arvamusi ja suhtumisi. Ka internetis on oma kommuun, kuhu iga nädal uudiseid edastatakse, rääkimata sellest, kuidas mööda maad ringi sõidetakse ja otse inimestega kohtutakse. Eks seda meediapromo on ka, aga see tundub tõesti olevat teisejärguline...
Ja kuulake ometi, kuidas poliitik inimestega räägib...

Suhtekorraldusest ja blogimisest

2007-12-13T00:11:00.000+02:00

Kevadel on Brüsselis tulemas huvitav akadeemiline üritus "Blogimisest ja suhtekorralduse tulevikust". Kellel vähegi huvi, võiks ju tulla kuulama.

EMT-i otsus oma rumal otsus muuta, oli õige...

2007-12-04T23:46:00.001+02:00

...ja suhtekorralduslikult ainuõige võimalus olukorda vähegi normaalselt lahendada. Kaja kirjutab otsuse muutmise tagamaadest siin ja lähemalt.

Avalikule imagole on alati parem avalikult ka omi vigu ja eksimisi tunnistada. Ja juhtide võime oma valesid otsuseid muuta, on ainult tänuväärt. Minu pr praktikas on lisaks kunagisele Eesti Telefoni juhatuse otsusele oma imagole kahjulikud, kuid rahakotile kasulikud otsused muuta suutnud vaid Eesti Energia juhatus.

Kolleeg Janek Mäggi , kes on küll väga asjalik ja kena pr-töö-tegija, on oma hinnangus EMT-i tegevusele siiski väga kitsa ja lühinägeliku fookusega, sellepärast, et avalikkust ei tohi mitte mingite mööndustega lollitada. Ja avalike heade suhete loomiseks tuleb ainult ja ainult ausat mängu mängida. Igasugune vassimine, varjamine, ja lootus, et ehk unustatakse ja saab kuidagi edasi nihverdada on äärmiselt halb stiil, kui mitte krõbedamalt asja kohta öelda.

Lollid otsused tuleb muuta ja organisatsioon ise peab oma pattu kahetsema ja oma vigu tunnistama. Ja siinjuures ei ole lubatud ega õigustatud mitte mingisugune manipuleerimne, ega spekuleerimine. Ja pr-kad peavad siin sirge ja paindumatu seljaga oma rolli täitma, juba ajaloost välja kujunenud "kuninga südametunnistuse valvaja rolli".

Hästi tehtud, kolleeg Kaja, nii hästi kui selles rumala otsusega veel üldse võimalik oli.

Edited: Kolleeg Hamburg kommenteerib ka - tema lähenemisnurk on suht realistlik - eks see äri ole ju tegelikult kokkulepete mäng, nii et võib olla ka selline põhjus, kuid see ei muuda olukorda, hetkel, ja põhjus pole enam oluline...

Ei saa vanainimest bussi aidata, kui ta bussi minna ei taha*

2007-12-04T23:31:00.000+02:00

Suhtekorralduse rolli üle organisatsioonides on Eestis palju vaieldud. Praktikas kipub asi kujunema nii, et kõik oleneb sellest, kes parajasti on tegija - kui tugev isiksus, kui suure kogemusega, kui julge ja sõnakas, ja kui palju organisatsioonis aktsepteeritud.

Tõenäoliselt, ma arvan, et enamus Eestis tegutsevaid prkaid oskab ja suudab ennustada ette olukordi, mida üks või teine otsus, käitumine, tegu organisatsioonile laiemas mastaabis ja kitsamas perspektiivis kaasa toob - nii laias avalikus ruumis kui oma väikeses kollektiivis...Küsimus on aga selles, kas Eesti juhtimiskultuur ja praktika eeldab seda, et suhtekorraldajalt nõu küsitakse? Ning. Kas suhtekorraldajat ka kuulda võetakse?
Tavaliselt piirdub prka töö tõepoolest ülevalt, juhtidelt tulevate sõnumite edastamisega...
Ja jääb mulje, et Eesti juhid on tõesti nii targad, enda arvates, et ei vajagi sotsioloogilisi ja ühiskonnateaduslikke näpunäiteid avalikkuse võimalike reaktsioonide kohta?

* Tsitaat näitleja Heino Seljamaa kunagisest intervjuust...

Suhtekorraldus hakkab peale otsustest

2007-12-04T23:12:00.000+02:00

Keeruline on olukord Eesti suhtekorralduspraktikas täna, kus organisatsioonid otsustavad erinevaid asju, ja siis suhtekorraldajad viivad teabe nendest otsustest erinevate huvigruppideni. Kui otsus on viletsa sisuga, siis ei saa ju ka selle otsuse kommunikatsioon olla midagi väga suurepärast ja säravat?

Loogiline? Loogiline. Aga ometi just seda erinevad firmad ja asutused loodavad, et... teevad rumalaid, sisutuid, mõttetud, egoistlikke jne otsuseid, ja siis prkad peakisd kogu selle sisemise s*** ilusaks ja suurepäraseks kujundama.
Aga vat, sellest ei tule miskit välja, sest prkate korraldatud kommunikatsioon peab olema aus, selge ja läbipaistev...ja seega - ainus võimalus on ka kõik oma lollused kenasti avalikkuse ette tuua. Nii nagu nüüd EMTga juhtuski.
Seega - selleks, et saada oma asutusele või firmale hea imago, mida kõik ju tegelikult soovivad, tuleb läbi mõelda oma otsuste strateegia ja taktika. Mida, kuipalju ja kuidas otsustada oma tegevuses? Kuidas soovitakse avalikkuses käituda - kas konflikte tootvalt, või koostööd ja dialoogi ja vastastikust austust ja mõistmist tootvalt?
EMT-i käitumises on selged jooned - stiilinäiteks ka selline otsus - arvake ise, missugust tunnet see klientides tekitab, see otsus organisatsiooni poolt... Kas sellise otsuse tulemuseks saavad olla head ja mõistvad suhted klientidega?

Virtuaalne grupiseks Inno ja Irja blogis

2007-11-24T00:54:00.000+02:00

Inno ja Irja on tuleval nädalal vabanemas Blogipuu pandud karistusest, ning sel puhul, päris loomulik, on nad asunud oma blogi klikkide arvu taas aktiivselt suurendama. Igati loomulik tegevus, on ju nende blogi omamoodi blogibränd, mis vajab promo. Iga bränd vajab promo, et oma ideed müüa, et elus püsida ja kasu saada (kas siis materiaalset või intellektuaalset või mõlemat...).

Inno ja Irja mõtlesid oma turundusnipiks seekord seksikaima blogija konkursi, ehk siis korraldasid sotsioloogilise virtuaalse grupiseksi oma blogis, ja hakkasid võrdlema teisi brände (nende seksikust). On nad seda seksiteemat ju ennegi ekspluateerinud, sest seks, kui sõna ja kui tegevus, müüb. Ja viimasel ajal on nii, et ka sõnapaar Inno ja Irja müüb. Vähemalt blogimaailmas. Ja tasuks on blogiklikid.

Brändimisel on aga hästi oluline ka terviklikkus. Professionaalses mõttes on Inno ja Irja idee seksikaimat valida vaid pildi järgi, natuke primitiivne, sest vaid kuvand, pakend üksi ei müü. Ja blogikate puhul on rõhuasetus ikkagi tervikul - nii blogi disain, sisu, sõnastus, kui ka blogija isik koos on kas seksikas või ei ole.

Kuigi ja, esmapilgul on ka välimus oluline, aga kui kauaks? Välimuse (pakendiga) võib saavutada vaid lühiajalist edu. Kui näiteks lõhn, sisu, liigutused...jne on ebameeldivad, siis ikka seksikaks ei kuuluta? Blogijate puhul ka - kui ikka tekst blogis on suurepärane, aga pilt on selline hale, siis loed ikka, aga kui pilt on ilus ja tekst on möga, vat siis ei ole seksikas blogi ja mitte kuidagi ei tõmba külastama, ega "virtuaalselt seksima siis" - palun väga, miks mitte ka niimoodi omi kirglikke klikke nimetada?

Brändid müüvad tegelikult läbi oma väärtuste, kuigi meile võib tunduda, et välimus on see, mis müüb. Ja populaarsus ei ole alati väärtuslik, populaarsus ei näita alati kvaliteeti, sisulised väärtused näitavad brändi kvaliteeti (noh kasvõi näiteks Coca Cola juhtum - pop aga ebatervislik...).

Aga Inno ja Irja ise, kas nemad on seksikad blogijad, kas nende blogibränd on seksikas? Ma arvan, et nad võiksid ka ennast sinna küsitluse loetelusse paigutada...Seniks aga lõbusat meelt kõigile seksikaima blogibrändi valimisel.

Jummala õnn, et mina juba "fourty fucking five" * olen, ja tõenäoliselt muldvanade seksikaugete vanamuttide hulka kvalifitseerun. Nii hea ja turvaline olemine, blogi käiakse lugemas ilma seksitagi.

* tsitaat filmist Seks ja Linn, öeldud Samantha poolt. Tema muideks oli ka PR tibi.

Kas moosivaras on päris varas?

2007-11-23T00:58:00.000+02:00

Õhtuleht on täna hea jutu kirjutanud. Sellest, kuidas reisifirma PR tööd teeb, ehk siis ajakirjanke maiustama meelitab - tasuta reisikene soojale maale sügisesel masendaval perioodil. Ja üleüldse vastu positiivset kajastust ei oodata.

Oh sa püha lihtsameelsus. Olen ise seda ajakirjanike moosivargile ahvatlemise trikki oma PR praktiku elu algusaastatel teinud. Ja pean ütlema, et see töötab hästi, sest ajakirjanik on ju ka kõigest vaid inimene. Ja eks seaduse järgi on ju kõik korras ja ega otseselt suhtekorralduse eetikakoodeksit ka rikutud pole. Ja üldse see piir nn tootetutvustuse ja promotsiooni ja tasuta meediakajastuse vahel on üsna hägune.

Igatahes Eestis sellist ajakirjankele "toodete tutvustamise PR-i" tehakse. Iseasi, kas see nüüd PR ameti seisukohalt kõige professionaalsem ja parem lahendus on, ja teine asi, kas see ajakirjanke vaatenurgast eetiline on, sellist pakkumist vastu võtta?

Kui nüüd PR ametit lahata nende reeglite järgi, mis paberile kirja pandud on, et mida peetakse professionaaseks ja tulemuslikuks PR tööks, siis selline "moosivargile ahvatlemine" on vanamoodne nipp. Seda kasutati ohtralt eelmisel sajandil, ja alguse sai see taktika 18 sajandi Ameerikas, kui avalikkuse meedikasutuse uuringud näitasid, et uudisveerust tarbib inimene meelsamini infot kui reklaamist. Ja siis hakatigi välja mõtlema trikke, kuidas varjatud reklaami teha ja uudisveergudesse oma kaubanduslike sõnumitega pääseda. Arengud ühiskonnas tegid sellistele võtetele üsna kähku lõpu 19 sajandi algul kriitise ajakirjanduse jõulise arenguga - PRkad olid sunnitud tulema kaasa ja kehtestama oma tegevusele ka professionaalsuse reeglid, mille hulka manipuleerimine ja vingerdamine ja ahvatlemine, ja vastastikku kasulike tehingute tegemine ei kuulu, tegelikult.

Nii et suhtekorralduslikust vaatenurgast on selline promopraktika out, vanamoodne... mida iganes veel selle kohta kosta saaks...Jah, mitte kõige elegantsem ja professionaalsem PR praktika, kui Eesti kultuurikontekstist ja PR professiooni arengust lähtuda.

Täna hommikul oli mul ka loeng ülikoolis, kus seda juhtumit (inspireerituna värske Õhtulehe lugemisest)arutasime. Klassis oli igasugu rahvusest inimesi. Ja olid tulevased ajakirjanikud, suhtekorraldajad, kultuuridevahelise kommunikatsiooni inimesed ja kõnekommunikatsiooni rahvas...Ja huvitav oli vaadata, kuidas tudengid jagunesid eri arvamusi pidi - ameeriklane ja soomlased arvasid, et selline marketingi sugemetega reis ajakirjanikele on täiesti OK. Venelane, eestlane ja leedulane arvasid, et see on ebaeetiline. Ja ülejäänud seltskond (üks prantslane ja hollandlane ja veel paar soomlast) jäid nii öelda mitte midagi arvavale seisukohale.

Ameeriklase arvamus mind ei üllatanud, sest Ameerika PR on viimastel aastakümnetel väga kiiresti ja väga oluliselt eristunud Euroopa PR praktikast ja stiilist. Soomlaste seisukoht aga üllatas...ja ma vist hakkan aru saama, miks Freedom Hous'i uuringu järgi Eesti on meedivabaduselt 3ndal kohal ja Soome 6ndal kohal. See lihtsalt näitab kommunikatsiooni, ka juhitud kommunikatsiooni kultuuri nendes maades, muude asjade hulgas.

Hea ja halva tundmise puu...

2007-11-10T02:11:00.000+02:00

Tänases Postimehes kohe selline kena ja asjalik PR teemaline artikkel (KLIKLI SIIA).

Professionaalse PR üle on vaieldud palju ja vaieldakse jätkuvalt. Nonsens on aga see, et see professionaalsus on suuresti ja ainult kinni PR-kate eetikas. Sest võtted ja tehnikad, mis PR-katel kasutada, on võimsad ja tõhusad. Ning nende võtete kasutamine sõltubki ainult eetikast - hea asi ebaeetilisel viisil ja eesmärgil muudab ka selle hea asja halvaks, tegelikult...

See sama gaasijuhet ehitava firma meediaüritus võiks olla väga hea ja asjalik PR üritus, kui seal kõik ja ainult ja lõpuni tõsi oleks...

Niipea, kui väikseimgi manipulatsiooni hõng asjale man sigineb, liigitub asi spekulatsioonide ja ebaprofessionaalse PR alla...

Miks mulle TUNDUB, et selles juhtumis on pigem selle teise versiooniga tegemist, kuigi näiliselt ju kõik esinejad tõtt ja ainult tõtt kõnelesid, tõenäoliselt?

17. sajandil Inglismaal olid kuningakojas tööl "Kuninga Südametunnistuse Valvajad"...Ja neid peetakse professionaalse PR ameti eelkäijateks...

Kas meie kõik, kes me suhtekorralduse vallas töötame ja oleme, ikka ja alati täidame seda "Kuninga Südametunnistuse Valvamise" ülesannet?

Vanaisa mälestuseks

2007-11-07T14:44:00.000+02:00

Täna tuli teade Juhan Peegli lahkumisest...
Kui mina omal ajal ülikooli jõudsin, oli Juhan Peegel juba legend, tema akadeemilised lapsed toimetasid ja kandsid edasi neid väärtusi ja hoiakuid, mis vanaisa oli loonud...
Kui ma oleks oma unistused realiseerinud ja gümnaasiumi järel julgenud minna Tartusse ajakirjandust õppima, oleks ehk saanud osaliseks tema isiksusest, oleksin saanud lapseks, mitte lapselapseks...
Nüüd olin vaid noor magistrant, doktorant ja kolleeg, kes siiski hoomas Vanaisa vaid läbi mineviku.
JP oli omal ajal innovaatiline ja tõi ajakirjanduse õpetuse ajastusse, kus professionaalne ajakirjandus oli keeruline teostada...Vanaisa teadis, kuhu suunda arengud toimuvad...Aastaid hiljem tõid Vanaisa akadeemilised lapsed osakonda uue beebi, suhtekorralduse...Kuna ajad olid muutunud ja uue ajaga koos tulid ka uued alad. Ikka innovatiivselt vaadati asjadele Vanaisa Kantslist, Vanaisa Vaimust inspireerituna...Isegi siis kui Vanaisa Ise seal enam ei toimetanud...
Ja arvan, et kui Vanaisa ise oleks taasisesesivumise ajal olnud veel Oma Kantslis, Oma Osakonnas...oleks ta ise suhtekorralduse beebi majja toonud...Sest ta oli innovatiivne ja edaspidivaatav. Ja seepärast olen ma kurb, et mõned Vanaisa lapselastest näitavad näpuga teiste lapselaste peale(Eve Rohtla: "...Palju lihtsam on hakata suhtekorraldajaks...")...sest vanaisa poleks nii tahtnud. Tema hindas tervikut ja nägi asju kultuuri ning ühiskonna aspektist...

Aga mul on Vanaisaga ka teine side, saarlase side ja see on juba palju isiklikum ja sellest ma siin ei kirjuta...

Kaval käik

2007-10-29T23:14:00.001+02:00

Saare maavanem tegi kavala käigu oma imago päästmiseks. Vaata uudist siit. Teoreetiliselt on tõestatud, et negatiivne sõnum, kui ise selle avalikkusesse paiskad, muutub sedasi positiivseks ja positiivne negatiivseks... Ja kui Kasemaa tegelikult ei olegi süüdi, siis seda õilsam oreool tema ümber tekib.

Kaval käik. Tundub, et mu lemmik maakonnal on tark maavanem. Või siis vähemalt on ta targa naise võtnud...Või siis et äkki peaks kõikidele poliitikutele ja muudele julkkistegelastele PR-katest elukaaslasi soovitama...Ehk siis asjad hakkaks paremini edenema selles va avalikus ruumis?

Päeva pärl: pressiteated.blogspot.com

2007-10-29T18:31:00.000+02:00

Täiesti juhuslikult leidsin täna blog.tr-st ühe blogi, kus tõenäoliselt keegi terane ja hea sotsiaalse närviga ajakirjanik korjab kokku jaburaid ja natuke rohkem jaburaid pressiteateid. Suhtekorralduse kui valdkonna jaoks on ajakirjandus olnud eluliselt hädavajalik, sest ainult tänu kriitilise ajakirjanduse arengule 19 saj lõpp, 20 saj algus sai tekkida ka PR koos oma professionaalsete kriteeriumitega.

Ja ma loodan, et kõik praegu praktiseerivad ja tulevikus praktiseerivad pr-kad peavad sel saidil silma peal ja õpivad...

Kuigi jah, nagu trendid näitavad, meedisuheted on oma populaarsust kaotamas.

Kuidas taluda rambivalgust?

2007-10-29T00:07:00.000+02:00

Avaliku elu tegelastel on raske elu, sest kui sa korra juba oled avalikule areenile tõusnud, siis sa sealt enam ära ei saa...Nii nagu vanasti öeldi - et vat paneme sind laulu sisse ja siis sa sealt mitte enam välja ei saa...

Avaliku elu tegelase positsioon demokraatlikus ühiskonnas on erinev sellest, mis meie ajalooline kogemus nõuka ühiskonnaga on. Nõuka ajal olid avaliku elu tegelased töökangelased, suured ja targad juhid, edukad kommunismiehitajad jne. See oli stiil, kust puudus kriitika, kust puudusid negatiivsed kangelased.

Demokraatlikus ühiskonnas aga on lugu selline, et avalikkusesse võivad sattuda kõik ja igasugustel teemadel. Eriti hõlbus on avalikkuse huviorbiiti sattuda läbi meedia - meedia loob oma kangelased, kuid meedia võib need ka hävitada. Demokraatlikus meedias käib mäng selliselt, et otsitakse tõde...Ja proovitakse tasakaalustatakse erinevaid jõude. Nn "soppa rookiv ajakirjandus"(termin ajaloost) peaks olema kui ühiskonna eetiline puhastustuli.

Seetõttu ei saagi demokraatliku ühiskonna meediale ette heita, et see kasutab nn lekitatud infot...Ega saa ka demokraatliku ühiskonna PR-katele ette heita, et need infot annavad (mõnede arvates lekitavad). Nii PRkatel kui ajakirjanikel on oma eetika, ja ma usun, et nad enamuses selle eetika reeglite järgi ka toimivad. Neil on oma selge roll ühiskonnas kanda. Oma vastutus.

Kui on tegemist avaliku elu tegelasega, mida Villu Reiljan ja Co kindlasti on, siis on ilmselge ka avalikkuse kõrgendatud huvi nende tegemiste vastu ja nende tegelaste sotsiaalne vastutus on ühiskonnale oma tegevusi ausalt ja selgelt ja läbipaistvalt selgitada. Ses mõttes toimis Rahvaliidu PR meeskond hästi, et siiski taheti organiseeritult informatsiooni jagada...

Mõistmatuks aga jääb advokaatide avalik tekst...No mitte miski valemiga ei pane mind uskuma fakti, et prokuratuur on ebaeetiline ja toimib kuidagi kallutatult. Arvan, et proxi teguviis on hoopis rohkem demokraatliku ühiskonna tavasid jälgiv, kui eeldatakse... nii oma organisatsioonikultuurilt kui sealhulgas ka oma tegevuse kajastamisel ja avalikkuse avaliku huvi teenimisel.

Eks sellega peaksid kõik tegelinskid, kes demokraatlikus ühiskonnas julkkise (avaliku elu tegelane soome keeles)staatuse endale hangivad, arvestama, et ühiskond täna toimib natuke teiste reeglite järgi kui see eelmine, kust me tuleme. Mälestused nõukaaegsest avalikust ruumist, kus varjati, salatseti ja iga nädal vaid positiivsete uudistega meedias manipuleeriti, ei ole abiks, pigem tekitavad ängi ja stressi. Täna ei ole see kommunikatsioonistiil enam asjakohane.

PRkatel aga seisab ees vaevaline ja raske töö oma tööandjate õpetamiseks...et mida siis ikkagi tähendab meedias esinemine demokraatlikus ühiskonnas ja millised õigused on meedial ja laial avalikkusel asjadest teada...Mida tähendab elada ja olla avalikkuses ning demokraatlikus ühiskonnas.

Loe lisaks:
Toomas Paul demokraatiast ja populismist
Mart Ummelas demokraatlikust meediast
Maarja Lõhmus meediast

Kuidas õpetada siga laulma ja kondoomid tantsima?

2007-10-28T23:23:00.000+02:00

Suhtekorralduse ametis on palju väljakutseid. Suurim väljakutse on kindlasti teha seda tööd professionaalselt... Kas te teadsite, et suhtekorraldusel on neli pluss üks rolli täita ühiskonnas oma eksistensti õigustamiseks?
Ja kaks nendest viiest rollist on seotud harimisega - pedagoogiline roll, mis sisaldab endas avalikkuse, siht ja sidusrühmade harimise, ning hariv roll, mis on suunatud organisatsiooni sissepoole - organisatsiooni kommunikatsiivse kompetentsi suurendamine, organisatsiooni liikmete kommunikatiivsete oskuste suurendamine, organisatsiooni sõnumite ja kommunikatsiooniprotsesside arendamine tasemele, et sealt tulev oleks professionaalselt, kommunikatsioonialaselt professionaalselt esitatud.

Täna leidsin kena videoklipi sellest, kuidas Indias kondoome kasutama õpetatakse. Maassa maan tavalla - nagu sommid ütlevad...Ja kuigi meile humoorikas, on see India PR kolleegidele argipäev ...

Kuidas näiteks Eestis meditsiini, tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna PR-kad võiksid avalikkuse koolitamisest osa võtta? Mis Eestis puudu? Mis Eestis sobiks ja toimiks?
Kas Eesti inimesi teavitatakse piisavalt meditsiini ja tervise valdkonnaga seotud asjadest?

The Condom Song - Watch more free videos

Kuidas sitast välja ujuda

2007-10-25T15:52:00.000+03:00

Suhtekorraldajate igapäevatöös on palju sellist, mis peaks aitama erinevatel organisatsioonidel erinevatest kriisidest välja tulla. Kriisid, kus miski asi läheb rikki vöi on suur loodusönnetus vöi inimesed hukkuvad jmt on väga selgesti arusaadavad kangematelegi firmajuhtidele. Sellised nn "pehmete asjade kriisid" - nagu näiteks imago kahjustumine, halb klienditeenindus, kliendi petmine, inetu käitumine, juriidiliselt korrketne kui eetiliselt küsitav toimetamine jne on aga sageli firmade ja organisatsioonide juhtidele liiga tavalised möistmaks ja defineerimaks neid kriisidena...
Julgen teha seda üldistust, sest olen Eesti organisatsioone ja nende käitumist analüüsinud alates 1996 aastast.
Seepärast oligi täna päris hea meel, kui hommikul avaldatud info, et Statoil petab kliente sai üsna kiiresti Statoili juhi avaliku vabanduse. See on suhteliselt uus tase Eesti firmajuhtide kriisikäitumises, just mis puudutab neid nn mittemateriaalseid valdkondi ("pehmete asjade kriisid")
Noh veelgi kenam oleks olnud muidugi, kui seda petmist poleks üldse toimunudki, et firma oleks suutnud oma sisemised protsessid korraldada nii, et kliendisuhtes probleeme ei tekigi. Ja petmine on väga lihtne vahend kaotada usaldust. Seetöttu ma arvan, et klientide usalduse aspktist sellest vabandusest üksinda ei piisa, et klientide poolehoidu säilitada. Nüüd on oluline ka targa kampaaniaga töestada, et siiski ollakse ausad ja ei peteta kliente, tavaliselt.
Nii, et sitast väljaujumiseks vabandamine on oluline, kuid sellest üksi ei piisa, vaja on töestust, et sa oled hea, just täpselt nii hea kui sa ise arvad, et sa oled...

Trendid: meediasuhtele kuulutatakse lõppu ning valdkonna areng kulgeb korporatiivse kommunikatsiooni suunas

2007-10-24T23:19:00.000+03:00

Värskelt on saanud valmis uuring sellest, millisena näevad eriala asjatundjad Euroopas suhtekorraldusvaldkonna trende. Tulemused esitati Septembri lõpus EUPRERA Roskilde konverentsil:

The European Communication Monitor, an international research based on a sample of nearly 1,100 professionals from 22 countries with a thorough level of experience (every second has more than ten years of experience) has identified new challenges for the field:

– Corporate Communication will become the most important discipline

– Press and media relations loose ground, online media are taking over

– Only every third professional measures economic impact of campaigns

– Respondents expect an average 14% growth of budgets and new jobs

Uuringu raportit saab lugeda siin (kliki logo):

Suhtekorralduse blogi

2007-10-24T13:51:00.000+03:00

Kuna suhtekorralduse teemal palju söna vöetakse ja need sönavötud liiga sageli erialaliselt professionaalselt väga küsitavad on, siis hakkan siia asju kirjutama seda va suhtekorralduse eriala öppinud ja praktiseerinud inimese vaatenurgast.