Kas moosivaras on päris varas?

Õhtuleht on täna hea jutu kirjutanud. Sellest, kuidas reisifirma PR tööd teeb, ehk siis ajakirjanke maiustama meelitab - tasuta reisikene soojale maale sügisesel masendaval perioodil. Ja üleüldse vastu positiivset kajastust ei oodata.

Oh sa püha lihtsameelsus. Olen ise seda ajakirjanike moosivargile ahvatlemise trikki oma PR praktiku elu algusaastatel teinud. Ja pean ütlema, et see töötab hästi, sest ajakirjanik on ju ka kõigest vaid inimene. Ja eks seaduse järgi on ju kõik korras ja ega otseselt suhtekorralduse eetikakoodeksit ka rikutud pole. Ja üldse see piir nn tootetutvustuse ja promotsiooni ja tasuta meediakajastuse vahel on üsna hägune.

Igatahes Eestis sellist ajakirjankele "toodete tutvustamise PR-i" tehakse. Iseasi, kas see nüüd PR ameti seisukohalt kõige professionaalsem ja parem lahendus on, ja teine asi, kas see ajakirjanke vaatenurgast eetiline on, sellist pakkumist vastu võtta?

Kui nüüd PR ametit lahata nende reeglite järgi, mis paberile kirja pandud on, et mida peetakse professionaaseks ja tulemuslikuks PR tööks, siis selline "moosivargile ahvatlemine" on vanamoodne nipp. Seda kasutati ohtralt eelmisel sajandil, ja alguse sai see taktika 18 sajandi Ameerikas, kui avalikkuse meedikasutuse uuringud näitasid, et uudisveerust tarbib inimene meelsamini infot kui reklaamist. Ja siis hakatigi välja mõtlema trikke, kuidas varjatud reklaami teha ja uudisveergudesse oma kaubanduslike sõnumitega pääseda. Arengud ühiskonnas tegid sellistele võtetele üsna kähku lõpu 19 sajandi algul kriitise ajakirjanduse jõulise arenguga - PRkad olid sunnitud tulema kaasa ja kehtestama oma tegevusele ka professionaalsuse reeglid, mille hulka manipuleerimine ja vingerdamine ja ahvatlemine, ja vastastikku kasulike tehingute tegemine ei kuulu, tegelikult.

Nii et suhtekorralduslikust vaatenurgast on selline promopraktika out, vanamoodne... mida iganes veel selle kohta kosta saaks...Jah, mitte kõige elegantsem ja professionaalsem PR praktika, kui Eesti kultuurikontekstist ja PR professiooni arengust lähtuda.

Täna hommikul oli mul ka loeng ülikoolis, kus seda juhtumit (inspireerituna värske Õhtulehe lugemisest)arutasime. Klassis oli igasugu rahvusest inimesi. Ja olid tulevased ajakirjanikud, suhtekorraldajad, kultuuridevahelise kommunikatsiooni inimesed ja kõnekommunikatsiooni rahvas...Ja huvitav oli vaadata, kuidas tudengid jagunesid eri arvamusi pidi - ameeriklane ja soomlased arvasid, et selline marketingi sugemetega reis ajakirjanikele on täiesti OK. Venelane, eestlane ja leedulane arvasid, et see on ebaeetiline. Ja ülejäänud seltskond (üks prantslane ja hollandlane ja veel paar soomlast) jäid nii öelda mitte midagi arvavale seisukohale.

Ameeriklase arvamus mind ei üllatanud, sest Ameerika PR on viimastel aastakümnetel väga kiiresti ja väga oluliselt eristunud Euroopa PR praktikast ja stiilist. Soomlaste seisukoht aga üllatas...ja ma vist hakkan aru saama, miks Freedom Hous'i uuringu järgi Eesti on meedivabaduselt 3ndal kohal ja Soome 6ndal kohal. See lihtsalt näitab kommunikatsiooni, ka juhitud kommunikatsiooni kultuuri nendes maades, muude asjade hulgas.