Minu professoriga kahasse munetud muna on koorunud:)

(raamatu tutvustust saad lugeda SIIT)

Suhtekorralduse trendid

Loeng professori positsiooni saamiseks:

Professorship competition

View more Microsoft Word documents from Kaja Tampere.

About Fatal Results Of Press Conference

MIDAGI VÄGA SÜDAMLIKKU JA HUMOORIKAT MINU POOLA TUDENGITELT, LUGEGE JA NAUTIGE JA ÄRGE PANGE PAHAKS MÖNINGAID KIRJAVIGU :)
Check out this SlideShare Presentation:

About Fatal Results Of Press Conference

View more presentations from Kaja Tampere.

Meediaprostitutismist ja muidu ilusate inimeste imagost

Viimase kuu jooksul on meedias sattunud arutluse alla üks huvitav alateema - nimelt teatas meie presidendiproua, et ei sooviks järgmisel presidendi vastuvötul näha kollast meediat - et kaitsta vastuvötule tulnuid meedias hiljem ilmuvate kommentaaride eest. Tema avalikku sönavöttu sel teemal saate lugeda SIIT. Sellele avaldusele on nüüd tasahilja järgnenud mitmeid teisi kommentaare ja sönavötte samal teemal. Valdavalt meedia esindajate poolt väljaöeldud pöhitöed sellest, mida tähendab ja millist rolli täidab meedia demokraatlikus ühiskonnas, ja sealhulgas mida kujutab endast nn kollase meedia fenomen. Tänases Postimehes köige pikemalt seda viimast kollase meedia fenomeni kommenteerimas Ingrid Tähismaa, kunagine Kroonika peatoimetaja. Ja tema loo löpus kenasti linkideks kogutud ka köik teised arvamuseavaldused sel teemal.
Suhtekorralduslikust aspektist pole aga millegipärast keegi kommenteerinud presidendiproua suhteliselt kummastamapanevat ja radikaalset avalikkusega suhtlemise stiili propageerivat avaldust. Miks on suhtekorraldajad vakka? Kas presidendiproua ütles kogemata ja liiga otse välja meie suhtekorralduslike käsitöömeistrite ametisaladuse - hea imago loomiseks tuleb saada kontrolli alla meediakajastused... öeldakse et lapsesuu ei valeta. Ja ongi juhtunud nii, et kas tahtlikult vöi kogemata on presidendiproua seni delikaatselt vaoshoitud imagoloogilise mängu alasti avalikkuse ette kiskunud. Ja teinud seda sellepärast, et senised hästi toiminud telgitagused niiditömbamised ja sehkendamised-sahkerdamised seekord head tulemust ei andnud. Flirt meediaga, ja eriti kollase meediaga, kokkulepped eksklusiivseteks intervjuudeks ja spetsiaalseteks fotosessioonideks sel korral millegipärast positiivset meediakajastust ei taganud ja ajakirjanduslike löukoerte ja muude sönavötjate haukumise käest ei päästnud. Miks siis? Mis siis viltu läks?
Tuleb kurvastusega öelda, et seekord juhtus see, mis nagunii oleks ükskord juhunud. Juhtus see, mis oli presidendiproua meediakommunikatsiooni strateegiasse ja taktikasse juba eos sisse kodeeritud - vigaselt ja ilma juhitud kommunikatsiooni teoreetilisi seaduspärasusi arvestamata koostatud avalikkusega suhtlemise kontseptsioon. Olgu see siis presidendiproua "iseenese tarkusest" välja möeldud vöi konsultantide poolt koostatud ja ette pandud.
Paradoks on see, et avalikkusega suhtlemine on keeruline valdkond ja ilma vastava ettevalmistuseta "sellel pöllul vilja külvama" hakates vöib soovitud viljade asemel väga kergesti ohakaid ja nögeseid kasvama hakata.
Millised siis on need kuldreeglid, mida meedia kaudu avalikkusega suheldes mitte kunagi unustada ei tohi:
1. Meedia loob oma kangelased, aga meedia ka hävitab need: ehk siis, kui otsustate flirtida meediaga ja iseendale promo välja lunida ja iseennast avalikult välja pakkuda, siis peate arvestama sellega, et see on sisuliselt prostitutsioon. Hiljem, kui te enam ei soovi seda, vöi kui teil enam ei lähe nii kenasti nagu alguses, siis ega meedia teid enam rahule ei jäta. Kord meedia hambu ennast pakkudes peate teadma ja meeles pidama, et sinna te jääte nii heas kui halvas. Seepärast tark avaliku elu tegelane flirdib meediaga vöimalikult vähe ja meediaprostitutsiooni ei harrasta. Ja tavaline tark inimene endale avaliku elu tegelase tiitlit ei igatse - näitena siis neidis Lass, kes viimasel suvel end igapäev lehtedesse sokutas - üks pöhjus nömedam ja lollem kui teine. Flirt käis täie hooga, aga alguses oli köik ju ilus ja tundus kohutavalt hea iseenese müügikampaaniana. Aga ainult niikaua, kui polnud midagi sellist, millest verd ja pisaraid saaks toota. Piisas sellest, et neiu veidikene etiketi vastu eksis ja toppis ennast konteksti kuhu ta teenete ja tegude järgi ei kuulu, ja meedia löukoerad said talle hambad kintsu. Ja teenitult. ise ta provotseeris seda, juba kuid.
Sama probleem on ka presidendiprouaga - kas need sönumid, mida meediale on "söödetud" on ikka köik sellised, mis "vett peavad" nii heas kui halvas. Milline on see meediaflirdi tulemus terviklikus pildis vaadatuna? Mis on see sönum, mis avalikkuses tegelikkuses kölama jääb, elades üle erinevad kontekstid ja tölgendused? Jah - tervisliku eluviisi sönum on ilus, sportimise sönum on ilus. Aga need teised sönumid seal ümber? Kontekst nendele sönumitele laiemas plaanis? Teod ja ettevötmised väljaspool sportimist? Ja ka sportimise sönum ise - kuidas ennast selles valguses vöiksid tunda need sajad ja tuhanded inimesed, kellel pole raha rulluiske osta ja kelle tööpäevad on nii pikad, et öhtul ei jaksa enam kuskile sportima minna, ja need inimesed, kelle ainus sport on kodumajapidamine ja kartulimaa, et natukenegi paremat elu endale lubada, sest palgast ju ei jätku? jne jne. Eelköige vöiks presidendiproua tunnetada sotsiaalset mikrokliimat riigis ja oma tervisespordisönumi sinna konteksti paigutada, selmet personaaltreenerite ja eksklusiivse sportimise kaudu tervist propageerida...Ehk siis, sügavam küsimus on siin see, et kui te soovite endast meediakagelast teha (nagu Liis Lass), vöi kui teie roll ja positsiooni ühiskonnas eeldab, et te olete meediakangelane (nagu presidendiproua), siis kuidas tegutseda ja käituda ja väljendada end nii, et te töepoolest oleksite positiivne kangelane?
2. Imago ei teki mitte sellest, mida meedia teist kirjutab, vaid sellest, milliseid otsuseid te ise teete: ehk siis see, kuidas ja mismoodi te end avalikkusele kuvandate leiab reflektsiooni ka meedias. Seepärast on väga oluline just see, milliseid otsuseid te iseenda ja oma tegevuste suhtes vastu vötate. Kuivörd tundlikult reageerite avalikkuse meeleoludele ja suhtumistele. Ja kuidas te vastate avalikkuse ootutsele. Köigele sellele aitaba kaasa pidev avalikkuse hoiakute ja suhtumiste monitoorimine ja avalikkuse ootsute äratundmine. Ei tohi segamini ajada provokatsiooni ja reaktsiooni. Kuigi teile vöib tunduda vastupidiselt, siis tegelikult on nii, et te ise provotseerite meediat, ja meedia on see, kes reageerib. Meedia ei ole provokaator, vaid ainult reageerija. Vöi siis peegel, kui soovite eesti ajakirjandusguru Juhan Peegli poolt kasutusse vöetud metafoori.
3. Meediat ei ole mötet ahistada ja üritada käskida ja keelata - mida rohkem te üritate meedia üle saada kontrolli vöi mida rohkem te üritate meediat enda mängureeglitesse suruda, seda enam meedia teile hambaid näitab ja oma iseseisvuse eest vöitleb. Meedia söltumatus on vabaduse ja demokraatia möödupuu riigis. Ja kui presidendiproua hakkab meediat tsenseerima ja määrama reegleid meediale, mida need saavad vöi ei saa kajastada, siis on asjad ikka väga evaperonilikud selles riigis.
Siit kindlasti tuleb esile üks suur ja valulik küsimus, aga kuidas siis elada ja olla nii, et ei satuks meedia hambusse?
Tahan siinjuures tsiteerida Meryl Streepi, kuulsat Hollywoodi näiteljat: "See on teie enda valik ja otsus, kuipalju te oma privaatsust avate. Selge on see, et kui te olete saanud avaliku elu tegelaseks, siis te olete avalikkuse tähelepanu all, nii heas kui halvas ja sellega tuleb leppida. Kuid teie oma valikud on need, kuipalju ja kuidas te ennast avalikkuses esitlete ja milliste tegude vöi ütelmiste kaudu te endale avaliku kuvandi loote..." Lihtne töde, eksju! Aga paljudele väga keeruline jälgida, kahjuks.

P.S: Löpetuseks ka minu isiklik arvamus asja kohta: ma väga armastan meie presidendiprouat, ja mulle teeb suurt muret tema meediakuvand ja kroonilised "ämbrid" meediaga suhtlemisel. Ja mul on krooniline allergia liislasside ja terjearude ja muude karvamüstide ja lusikatega iseenda avalikkuses sügajate suhtes. Need isehakanud avaliku elu tegelased, kes krooniliselt meediaprostitutsiooni harrastavad on ühed önnetud inimesed, ja nende önn on see, et nad ise oma önnetusest aru ei saa.

Kas suhtekorraldus Venemaal on vöimalik?

Vat sellele küsimusele ma enam vastata ei oskagi. Veel paar päeva tagasi olin kindel, et kui hästi tahta ja hoolikalt proovida, siis see on vöimalik. Kuid pärast seda kui üleeile vestlesin Voronezhi Marketingi ja Finantsinstituudi rahvaga, pole ma selles enam kindel. Ok, PR kui termin on kasutusel, kuid sisu on selline, et isegi Eestis 90ndate algul ei väänatud selle eriala sisu nii tugevasti kreeni, kui see praegu Venemaal tundub kombeks olema.
Igatahes, homme algab siin Voronezhis üle Venemaaline organisatsioonikommunikatsiooni konverents, ja seal muuhulgas räägitakse ka PR-st. Pärast reedest kohtumist kohalike tegijatega tekkis tunne, et mu ettekanne on täiesti U-duur siinses kontekstis. Pean mötlema, kuidas seda esitada nii, et kohalikud ei solvuks, ja et mingiski möttes hariv moment tekiks.
Eile kolasin linnapeal ja sattusin end soojendama Kaguraudtee valitsuse hoonesse. Nimelt pidin ootama oma kaaslast ja väljas oli väga külm. Küsisin siis maja ees seisnud miilitsalt, et kas vöin sees soojendada, sest nägin et inimesed sinna aktsiaseltsi majja sisse välja voorisid. Lubati. Maja sees fuajees oli pangaautomaat ja ka üks miilits valvamas.
Istudes seal siis ja oodates avastasin stendi, mis selle firma PR osakonna poolt produtseeritud. Täitsa huvitav stend oli. lugu sellest, kuidas nende ajalehte väga armastatakse. Pressiteade oli ka üles riputatud. patune möte küll, aga sellisena ta mulle pähe tuli - Venemaa PR on nagu vanasti nöukogude ajal agitatsioon oli. Politrukid ja agitaatorid olid siis, nüü siis PR-kad. Kole lugu. Ja ma ei usu, et keegi venemaal selle hoaiku suudaks teistpidi keerata. ûritasin seal instituudi inimestele ka rääkida, et kuidas näiteks Soomes PR-ist aru saadakse, ja mis see PR seal maal tähendab. Mind vaadata suud ammuli ja punnis silmadega. See oli töeline kosmoseuudis neile.
Eks siis näis, mis sest konverentsist välja tuleb...