Studia Generalia loeng Tallinna Ülikoolis

Mida teha noaga, see on küsimus

Viimased päevad on eesti meedias huvitava arutelu käivitanud - milleks on meile vaja suhtekorraldajaid? Nagu väidab kuulus vana kooli ajakirjanik Rein Sikk, neist on vaid tüli ja nad segavad ajakirjanike tööd. Täitsa nõus hr Sikuga, tõepoolest, PR turul on kindlasti selliseid palgalisi, kes oma tööd teha ei oska, ja ajakirjanikke takistavad ja segavad nende töötegemisel. Sõnaga - ebakompetentseid, professionaalset väljaõpet omamata tööle hakanuid, oma tööd mitte oskavaid jne tüüpe on suhtekorraldajate seas kindlasti. Samamoodi on selliseid oma tööd mitte korrektselt tegijaid, isegi mitte oskajaid ajakirjanike seas - jäetakse faktid kontrollimata, ei pakuta võrdselt sõna erinevatele huvigruppidele, antakse alla isiklikele kiusatustele teemade käsitlemisel, võetakse vastu meelehead ja praktiseeritakse onupojapoliitikat jne jne. Ebapädevaid inimesi on lisaks kõigele muule ka arstide seas, poliitikute seas, politseinike seas, jne jne. See nimekiri erinevatest ametitest, kus oma tööd viletsalt või valesti tegijaid leiab, on lõputu. Ja kahjuks ei suuda ma siinjuures meenutada ühtegi auväärset ametit, kus ei oleks oma musti lambaid pundis.
Aga see selleks. Ega siis kohe kogu tsunfti saa mõttetuks, kasutuks, pahaks, rumalaks, tülikaks jne tituleerida. See oleks ju primitivism sellisena asju käsitledes?

Aga tulgem tagasi kommunikatsiooni erialade juurde. Ajakirjanikud versus suhtekorraldajad, ja vastupidi. Käsitlegem seda probleemi metatasandil ja kasutades metafoore. Kommunikatsioon on nagu nuga - võimas relv - sellega saab teha palju head ja saab teha palju halba. Kõik sõltub noakasutaja eetikast. Ja oskustest. Kui sa ei oska oma noaga teha muud, kui inimesi tappa, siis sellest tulenevalt võib teha järeldusi ka noa kasutaja eetika, moraali ja väärtuste (sh professionaalsete) osas. Kui sa tahad noaga valmistada midagi head - voolida kauni kujukese, või valmistada rooga, või opereerida inimest ja päästa teda raskest haigusest - siis on su põhimõtted noa kasutamisel teised, ja ka oskused on teised kui sellel, kes oskab ja suudab noaga vaid tappa. Noaga muideks saab ka kaitsta. Seega... Kõik on kinni noa kasutaja eetikas, moraalis ja professionaalsetes oskustes.

Nüüd siis loogiline küsimus, et millised noakasutajad on suhtekorraldajad ja millised noakasutajad on ajakirjanikud. Usun, et mõlema erialal eetikakoodeks ja professinaalsuse kriteeriumite loetelu annab piisavalt selge vastuse. Ja see vastus on see, et igal juhul et tohiks need ametid olla tapjad. Aga ometi. Praktika teab juhtumeid, kus meedia on hävitanud ja tapnud, mõnuga ja väidetavalt pahasid. Aga, kes on see kohtumõistja, kes annab loa meedial pahasid tappa? Praktika teab ka juhtumeid, kus meedia on loonud ja päästnud, innuga ja missioonitundega. Sama, muideks, on ka suhtekorraldajatega. Praktika räägib siin valjemini kui ükskõik kes, kes arvab, et ta teab, kuidas asjad on. Ja see, kui eesti konnatiigis hetkel domineerivad suhtekorraldajate leeris nn noa kasutajate suhtekorraldajate seas nn kaitsjad - need PR mehed-naised, kes ei lase meedia-killereid omaste ligi, siis kuskil peab midagi ikka väga valesti olema. Ja see võib olla tõsi, et midagi on noa kasutamisega valesti suhtekorraldajate leeris. Kuid siin võib midagi ja väga valesti olla ka ajakirjanike leeris. Visaku meist esimesena kivi see, kes süüta on, kirjutab üks tark raamat, mis on püha nii suhtekorraldajatele kui ajakirjanikele, ma loodan...

Röömud "laste" edusammudest

Jyväskylä perioodil sai olema eriline löpp - mu magistritudeng Markus töi koju EUPRERA (euroopa suhtekorralduse uurijate ja öpetajate assotsiatsioon) auhinna selle aasta parima magistritöö eest. See on nagu Euroopa meistri tiitli saavutamine suhtekorraldusealaste magistritööde kirjutamisel. Hästi uhke olen tema üle... Otsuste kommunikatsioonist oli töö.
Loe soome keelset uudist selle kohta SIIT

Imelik tunne on, kui tead, et teed elus mönda asja viimast korda...

Sel aastal teen viimast korda Tartu Ülikoolis suveülikoolis meediasuhete loengut. Ma enam ei mäleta, mitu aastat ma seda teinud olen, aga palju igatahes.
Ûldse on otste kokkutömbamise aeg, ka Soomes. See muidugi ei peaks olema selline igavikuline lahkumine, pigem on see loogiline muutus, mis ikka kuue-seitsme aasta järel inimest oma mugavast rutiinipesast välja ajab ja edasi vudima sunnib.
Väheke teist moodi on ka tänavune meediasuhete kursus. Nagu alati, tahan ma osalejaid köigepealt mötlema panna. Mötlema selle üle, mida üldse tähendab meedia ühiskonna jaoks, mis rollis meil on möistlik selles ruumis esineda. Kuid tänavu on see köik kindlasti rohkem sotsiaalse meedia kontekstis, sest ajad on muutunud ja meie koos sellega. Aga mis ma siin ikka targutan, kel huvi, saab veel tulle Tartusse kursusele kuulama, mötisklema, arutlema 18.-19. augustil. Registreerida saab suveülikoolis ja ainepunkte antakse kah!

Meediasuhted 2010

View more presentations from Kaja Tampere.

Uus raamat suhtekorraldusest

Euprera 2008 aasta Milano konverentsi materjalid on saanud e-raamatuks.
Huvitav lugemine köigile valdkonnast huvitatutele, kuid eriti kasulik ehk kommunikatsioonijuhtimist öppivatele inimestele - et mida siis selles valdkonnas Euroopa kontekstis uuritakse, ja millest köneldakse :)